Pildipostitus ei millestki

Säuts sahmerdas akna taga hurmaapuu otsas sulgi soputada.

Värvid..

.. ja värvid. Silm puhkab, kui linnas ringi jalutada.

Tegin esimest korda kodus homaari sabasid...
Mereannid pole mu lemmikud, aga vahel on ikka menüüs.
"Marriage is about compromise"

Kesknädalane matk kodu lähedal

Plaanis oli hommikut alustada joogaga ja siis minna käima ülikoolile kuuluvale loodusalale, täpsemalt mööda Strawberry Canyon'i ja Panoramic Ridge'i kulgevatele radadele. Joogasse ei jõudnud, aga matkama küll. Kokku käisin maha ca 10 miili / 16 km, poole sellest moodustab kodust rajaotsani ja tagasi käidud vahemaa. Oleks võinud ju pärast bussiga koju sõita, aga siinne reegel on, et kui ei ole kindel, millal buss tuleb, siis suure tõenäosusega jõuab jala kiiremini.

Raja alguseni jõudmiseks väisasin Panoramic Hill linnaosas kõigepealt mitmeid astmeid. Soojenduse asemel kohe maratonile eks. Praeguse kuumalainega ei olnud see just kõige mõnusam, aga kuna ma olen üldiselt üsna vaimustuses sellistest astmetest ja jalgradadest, siis oli see suurepärane algus mu matkale. Parim pala oli romantiline Orchard Lane (ehitatud 1909-1910. a.).

"Pargis" käisin ainult mööda ülikooli hallatavaid fire trail'e (no ma ei tea, kuidas tõlkida neid laiu pinnaseteid, mis on loodud selleks, et kulu- või metsapõlengu korral ligi pääseks), sest isegi, kui Google näitas, et radasid peaks olema rohkem, siis ei olnud seal märgistusi, nii et ma läksin kindla peale välja.

Puhkepaus pingil idüllilise vaatega. Pildil pole hästi näha, aga
keskne vaade läbi kanjoni on Berkeley sümbolile, ülikooli kellatornile.

Pildipostitus

Poliitiline sõnum kõnniteel.
Postkontori juures on vist juba terve aasta telk püsti.. Algul oli nagu osa
protestist, aga nüüd tundub lihtsalt kodutute baas olevat.. 

Üksinda kodus - mida muud, kui tuleb Emeryville'i šoppama minna...
Saagiks kolm paari active bottoms (trennipükse), retuusid ja sokid.
Mida see mu kohta ütleb?

All you need is LOVE!
San Franciscos oli sel nädalal Gay Pride Parade ja sattus see
olema samal ajal USA ülemkohtu otsusega, et
samasoolistel paaridel on õigus abielluda igas USA osariigis.

Raamatutest

"I was born with a reading list I will never finish." Maud Casey

Teisipäeval oli meil raamatuklubiga elav arutelu Dave Eggersi raamatu "The Circle" üle. Kuigi tegelastel ei olnud erilist sügavust, oli teema vägagi tänapäevane ning aktuaalne. The Circle = Google + Apple + Facebook + ... Areng on oluline, kuid see ei saa tulla privaatsuse ning inimõiguste arvelt.

Avastasin, et on olemas selline alažanr nagu steampunk, mis siis on a'la Jules Verne'i science fiction. Ehk siis kirjeldatakse seda žanri sloganiga "What the past would look like if the future had happened sooner." See termin on mõneti kasutusel juba 80ndatest, kuid ma komistasin küll esimest korda selle otsa. Viimasel ajal satun pidevalt žanreid googeldama. Mõni aeg tagasi googeldasin žanri New Adult. Teadsin, et on YA / Young Adult, aga New Adult?

"Tappa laulurästast" ("To Kill a Mockingbird") autor Harper Lee annab juulis välja uue raamatu "Go Set a Watchman", mille tegevus toimub 20 aastat hiljem laulurästa-raamatust. See raamat oli kirjutatud tegelikult enne "Laulurästast", kuid jäi avaldamata, kui toimetaja soovitas kirjutada uue raamatu peategelase Scouti vaatevinklist, kui ta laps oli. "Tappa laulurästast" on tõsine klassika, väga hea raamat, nii et ootan huviga, millal selle autori teist raamatut lugeda saab. Harper Lee pole peale oma esimest raamatut ("Tappa laulurästast", 1960) ühtegi raamatut enam ju avaldanud.

Me pole raamatuklubiga suutnud järgmist raamatut välja valida, kuna üks klubiline avaldas paar raamatut tagasi arvamust, et ta sooviks nüüd vahelduseks ka mõnda rõõmsamat raamatut lugeda (happy book). Et ta jälle nuttis, kui keegi kuskil surma sai või nii. Ma olen küll otsinud ja soovitusi küsinud, aga ma pole küll ühtegi happy book'i leidnud, mida lugeda soovitada. Ma vist ei tea, mida happy book tähendab.

Poeskäik

Täna siis juhtus lõpuks see, mis ammu juba soolas, kuna ma vahetan pidevalt kotte, vastavalt kuhu minek ja kui sportlik riietus jne, ning tavaliselt ei tassi kaasa rahakotti, vaid võtan ainult pangakaardi ja ID. Täna siis olin eriti aeglane ning ei teinud läbi oma tavalist "kas kõik vajalik on kaasas" protsessi ning avastasin alles poes kassas, et mul pole kaasa võetud rahakotis ei sularaha ega pangakaarti. No nii piinlik.. Õnneks aga oli mul kaasas tühi tšekk. See oli mu ainuke tšekk üldse, mida ma olen mitu aastat rahakotis kaasas kandnud. Nii igaks juhuks, kui jälle kuhugi parki matkama läheme ja jälle üllatuslikult tuleb pargitasu tasuda ja me sularahatud oleme. Ei oleks arvanud, et ma selle poes toidu eest tasudes ära kasutan. Kui küsisin, kas nad tšekke ka aktsepteerivad, siis see oli ka nii ehku peale, sest mu mõistus ei võta tegelt kinni seda, et toidupoes saab ka tšekke kasutada. Tundub kuidagi nii... tagurlik. 

Üksinda kodus.

Pühapäev Lafayette reservuaari pargis

"Walking: the most ancient exercise and still the best modern exercise." Carrie Latet

Nädalase hilinemisega, aga siin ta lõpuks on - postitus meie Eesti külaliste viimasest päevast enne lendu. Nagu kiuste oli terve selle aja, kui nad siin olid, pilves ja tuuline ilm. Ja ega ka see päev parem ei olnud, nii et läksime sisemaa poole päikest otsima. Mitte väga kaugele küll, tegelikult üsna lähedale, Lafayette reservuaari parki. Päikese leidsime, aga tuulest ikka lahti ei saanud. Päris külm tuul oli kohati. Jalutasime reservuaari ümbritseval asfaltrajal, kuni sõpsid leppisid veidi tuulevaiksema nurgaga ühel "poil" ning seadsid end sinna sisse päikest võtma. Milleks siis puhkus, kui ei saa veidigi puhata ja päikest nautida.

Meie kaasaga tegime samal ajal 3.3-miilise (5.3 km) ringi reservuaari ümbritseval mäeseljandikul (ridge). Tegime ringi mööda radasid Lakeside trail -> Big Oak trail -> Rim trail -> Canyon trail -> Lakeside trail. Google maps nimetab millegipärast radu veidi teisiti kui pargi Visitor Center'i kaart, mille järgi ma need siia kirja panin. Rim trail on arvatavasti üks pargi (kuri)kuulsamaid radasid, kuna lookleb see ümber reservuaari aina mäest üles ja mäest alla. Rada ise ei olegi nii pikk, alla 5 miili, aga tekitab tunde nagu oleks "Ameerika mägedel". Vaated olid aga täiega seda vaeva väärt!

Sõprade juurde naastes tegime väikese piknikupausi ning suundusime koos edasi parkla poole. Kokkuvõttes tegime järvele ringi peale mööda Lakeside rada, mis on ca 2.7 miili (4.3 km). Ühes meie väikese matkaga mäeharjale oli see üsna paras päevane trenn, ei midagi väga rasket, aga samas piisav.

"The Rock"

Kui pilet poleks olnud laupäevaseks Alcatrazi külastamiseks ostetud, siis ma oleks heameelega minemata jätnud. Lihtsalt selline väsinud ja välja puhkamata olemine oli. Ja ma tean, et kui ma olen väsinud, siis ma pole hea kaaslane. Aga kuna pilet oli olemas, siis läksin oma Eesti sõpradega kaasa.

Alcatrazile viib Alcatraz Cruises opereeritav praam (Pier 33). Minnes tuleb pilet osta kindlaks kellaajaks, kuid tulla saab tagasi mis tahes kellaajal tagasi sõitva praamiga. Kõige mõttekam ja soodsam on osta pilet otse Alcatraz Cruises lehelt ($30), kuna mitmed tuurid ostavad samuti neid pileteid kokku ning müüvad siis sulle kallimalt edasi.

Taevas olid huvitavad vikerkaared..

Hispaanlased nimetasid selle kaljusaare kunagi pelikanide saareks (La Isla de los Alcatraces) ja sellest ka tänaseni jäänud nimi Alcatraz. Praegu oleks minu arust sobiv seda saart nimetada ka kajakate saareks või siis linnusitasaareks. Ausalt öeldes haises saar täiesti kohutavalt, kajakad pesitsesid igas võimalikus kohas ja tiirutasid pea kohal, rääkimata sellest, et tee oli valgeid lärakaid täis (ma vist ei pea mainima, et mulle ei meeldi koljat-kajakad). Eks nad on inimtegevuse eest üsna kaitstud, sest mitmed ehitised saarel on kas varemetes või siis piisavalt kehvas seisus, et olla avalikkusele suletud, ja samuti on ka ligipääs nendeni siis suletud. Saarel saab teha üsna lühikese jalutusringi. Ilusaim osa Alcatrazist olid aiad täis õitsevaid lilli.

Alcatraz oli algselt kaitseehitis ja militaarvangla, hiljem juba tsiviilvangla, kuhu saadeti aega teenima mitmed kurikuulsamad vangid. Minu jaoks huvitavam ajalookild on aga, et 1969. aastal okupeerisid poliitilise protesti raames saare indiaanlased (kestis ca 1,5 aastat või nii). Valitsus püüdis võimalikult palju indiaanlasi reservaatidest linnadesse ümber paigutada, et reservaatide all olevale maale küüned taha saada. Nendest jäänud poliitiline graffiti on siiani mõnel ehitisel alles, nagu ka all pildil oleval veetornil.

"It would be fitting and symbolic, that ships from all over the world entering the Golden Gate would first see Indian land and thus be reminded of the true history of this nation."

Peace and Freedom. Welcome. Home of the Free Indian Land.

Saarel oli ka muid linde pesitsemas peale kajakate.
Linnusaar tõepoolest.

Kormoranid pesitsemas.