Matk Wildcat kanjonist Tildenisse

Kolmapäeval sõitsin bussiga El Cerritosse, et siis sealt läbi Wildcat Canyon ja Tildeni loodusparkide radade tagasi Berkeley'sse matkata. Tegu samal mäeseljakul (San Pablo Ridge) kõrvuti asuvate loodusaladega. Käisin maha 5,4 miili / 8,7 km marsruudil Rifle Range Rd trail>Conlon trail>Nimitz way>Wildcat Peak trail>Lower Packrat trail>Memory trail>Shelby trail. 

Kuigi sõitsin ilmselgelt El Cerritosse, siis raja algusesse viiva tee äärne silt kuulutas, et jõudsin hoopis Richmondi linna. Ei tea, kas peaks linnasiltide eri tegema või... Berkeley sildil pole küll nii uhket sloganit nagu Richmondi sildil - City of Pride & Purpose -, aga see-eest kuulutab, et on tuumavaba tsoon (mis ta nüüd küll ei ole, sest ülikoolis uuritakse ju tuumateadust ka).

Matk hakkas sobivalt sügisvärvidega. Pikaks küll varjulist rada ei olnud, üsna pea jõudsin välja lagedale. Peagi leidsin Conloni raja alguse ning peale karjavärava läbimist asusin seda rada läbima. See rada lookleb mööda seljakut kuni Tildeni pargini välja (see rada on küll pigem pinnasetee kui rada). Põhimõtteliselt karjaväravast karjaväravani. Lehmapannkookidest oli aru saada, et see ala on aktiivselt kasutuses karjamaana.

Olin päris pikalt juba vantsinud ja teadsin, et varsti jõuan Tildeni alale, seega arvasin, et ma pääsen lehmadest ja saan rahus ja lehmavabalt matkata, aga ei, just enne karjaväravait sattusin lehmakarja peale. Murdsin endale ühe suurema kuivanud putke, võtsin julguse kokku ning sammusin edasi. Jõllitasid küll, aga see oli ka kogu tähelepanu, mis ma õnneks sain. (No mulle kohe üldse ei meeldi lehmad..)

Tildeni parki jõudes nägin esimese asjana pinki supervaatega lahepiirkonnale. Ideaalne koht lõunapausiks ehk siis ampsasin seda üksikut õuna, mis ma kaasa olin pakkinud.

Edasi liikudes sattusin järjekordse pingi peale, vaade San Pablo reservuaarile (sisemaa poole). Taamal paistab ka Mt. Diablo. Lahepiirkonna kaks kõrgemat mäge Mt. Diablo ja Mt. Tamalpais on need maamärgid, mida satun otsima, kui ulatuslikum vaade on. Endast ma pingil pilti ei saanud teha (sooloüritus), seega langes see au seljakotile.

Peale jupikest asfalteeritud Nimitz teed pöörasin ära kitsamale Wildcat Peak rajale, mida mööda alustasin langust seljakult alla Berkeley'sse. Möödusin teekonnal Berkeley Rotary klubi rahvusvahelisest rahusalust, mille nad lõid Tildeni parki 1955. aastal. Tegu memoriaaliga, mis mälestab nn maailma rahusaadikuid. Iga aasta istutatakse üks puu ja valitakse isik või organisatsioon, kes on maailma rahusse panustanud.

Mäest alla Jewel järve juurde jõudes suundusin väiksemaid Lower Packrat, Memory ja Shelby radu pidi pargist välja. Need rajad suutsid meeldivalt üllatada, looklesid läbi sügisvärvides tiheda ja lopsaka taimestiku, hoopis teistsugune elamus kui kuivadel radadel mööda mäeseljakut, kus pilt on tihti kuust kuusse muutumatult sama. Jäin oma matkaga ülimalt rahule, sest kõik rajad pakkusid erinevaid elamusi. Ainuke tõrvatilk meepotis oli matkale järgnev bussi ootamine, sest muidugi ei või buss siis saabuda, kui mul vaja.

Laupäevane inspiratsioon

Log off, shut down.. Go outside!

Laupäeval tegime väikese matkaringi EBMUDi (East Bay Municipal Utility District) hallata oleval Tildeni pargiga piirneval alal. Tegu sama mäeseljakuga, kus Tildeni looduspark asub, ühel pool seljakut on Tilden ja Wildcat looduspargid ja teiselpool protected watershed ala, kus on vaid paar rada, kus tohib peale loa ostmist matkata. Luba San Pablo reservuaari ümbritseval alal matkata maksis mulle $10 aasta kohta ja kaasa võin võtta otsesed pereliikmed ning kolm sõpra. Päris hea diil.

Sõitsime autoga siis üles mäkke Tildeni Inspiration Point'i, parkisime auto ning läksime Inspiration rajale kõndima. Nägime rajal ainult ühte inimest, aga mitut kitse, paarikümmet kalkunit ning ühte jänest. Matkasime alla San Pablo reservuaari kallast mööda jooksva San Pablo Dam teele, kus siis käisime natuke mööda asfalteed, kuni leidsime rajaotsa, mida mööda mäkke tagasi oli plaanis minna. Kuna seal ei olnud enam jalakäijatele avanevat väravat, siis tundus, et see rada ei olnud avalikkusele kasutamiseks, luba või mitte, kuigi Google kaardil on rada ja raja nimi ära märgitud. Mis siis ikka, juba käidud teed mööda ei olnud soovi tagasi minna, nii et ronisime lihtsalt üle värava ning läksime ikkagi seda rada mööda tagasi "inspiratsioonipunkti". Ring iseenesest oli lühike 3.1 miili / 5 km, kuid üles mäkke tagasi käimine oli piisav trenn. 

San Pablo reservuaar

Siht paistab - San Pablo Dam Road

Matk San Bruno mäkke

Võtsin kolmapäeval ette teekonna San Bruno mäkke. Asub see mägi San Francsico poolsaarel ning moodustab San Bruno Mountain looduspargi. Park on ümbritsetud linnadega South San Francisco, Daly City, Colma ja Brisbane. 

Colma on eriti huvitav linnake, kuna seal ei paista midagi muud olevat peale surnuaedade. San Francisco keelustas 20. sajandi alguses uute surnuaedade loomise ja seejärel kolis olemasolevad surnuaiad linnast välja Colmasse ehk nn. hingede linna (the City of Souls). Enamus linna maast on surnuaedade all (16 surnuaeda), seega pole imestada, et sealne asustus on 1400 elanikku ning 1,5 miljonit "hinge".

Kõige lihtsam ligipääs San Bruno Mountain pargi matkaradadele on muidugi autoga, aga ma leidsin ühe rajaotsa, mis on päris rongipeatuse lähedal ning võtsin teekonna ette ühistranspordiga. 45-minutiline rongisõit Colma jaama möödus raamatuklubi raamatut lugedes. Järgmine nädal võõrustan meie klubi igakuist kohtumist ning mul ei ole raamatki veel läbi.. Tassisin siis selle peaaegu 500-leheküljelise "telliskivi" matkale kaasa, sest plaanisin pargis pingi peal lugemistunnikese teha. Ei leidnud pargis küll sellist pinki, kus seda plaani realiseerida, kuid rongisõit läks vähemalt kiiresti.

Plaanis oli läbida Summit Loop trail, kuid rajani jõudmiseks tuli kõigepealt üles seljakule saada. Ma ei olnud ausalt öeldes selleks valmis, et see rajaots, mis linnast seljakule üles viib, on nii järsk. Päris keeruline oli lahtisel pinnasel jalgealust leida ja seljakott muidugi tõmbas ka vales suunas. Tegin päris mitu pausi, kus vaagisin, kas minna edasi või tagasi. Puhtalt sellepärast, et ma kodust juba nii kaugele olin tulnud, rühkisin edasi, kuigi muretsesin seda kadalikku läbides, kas mu kangekaelsus mitte mulle pärast kätte ei maksa, sest seda rada pidi on vaja alla ka pärast tulla.

Üles jõudes ootas mind ees lihtne rada, ainult sujuvad tõusud ja langused. Mis oli ka hea, sest see esimene etapp väsitas jalad korralikult ära. Summit Loop trail on minu arust üks ilusamaid radasid heade vaadete ning mitmekesise taimestikuga. Raja lõpupoole jõudis mäeseljakuni ookeanilt liikuv udu, mis ühes tuulega oli parajalt jahutav kogemus. Päris huvitav oli jälgida, kui kiiresti udu üle seljaku orgu liikus. 

Kokku läbisin 4.2 miili / 6.75 km, mis pole kõige pikem vahemaa, aga koos kadaliku osaga rohkemgi kui piisav. Nagu näha, sain mäe otsast ikka alla ka, kuigi jalg päris mitu korda libises mööda lahtiseid kive. Kuigi ma olen mitu korda sarnastel radadel saatust trotsinud, on siiani õnneks jäänud jalad välja väänamata.

Ronkade kogunemispaik

Oli küll üks sobiv pink, aga rajaots sinna oli kinni.. Vaade San Franciscole.

Algab operatsioon alla minek.

Jalutuskäigust sai matk mäkke

Läksime õue mõttega jalutama minna, aga võtsime üsna pea suuna Berkeley mägedes asuvale Panoramic Hill linnaosale ning  jõudsime välja Claremont Canyoni matkarajal. Claremont Canyon looduskaitseala asub Berkeley ja Oaklandi mägedes ajaloolise Claremont hotelli taga. Koosneb see ala kahest maajupist mõlemal pool Claremont avenüüd, põhjapool Panoramic Ridge ja lõunas Gwin Canyon. Rühkisime Berkeley's tänavaid mööda üles, kuni jõudsime Panoramic mäeni, kus läbi aastate oleme mitmeid kordi käinud piknikku pidamas. Seekord aga liikusime edasi ja jõudsime mitte ametliku rajani (kaartidelt ei leia), mida mööda jõudsime lõpuks Claremont Canyoni ala läbivale Stonewall-Panoramic rajale. 

Rada kulgeb mööda Panoramic mäeseljakut (ridge) ja on väga järsk. Läbisime kolm järsku langust, millest üks oli üsna probleemne, aga suutsime ilma lahtisel pinnasel libisemata ka selle läbida. Ilm on päris pikalt väga selge olnud (arvatavasti, kuna on nii soe), nii et vaated olid suurepärased. Rajal oli kaks pinki, kus sai jalga puhata ja vaadet nautida. 

Kuna matk ei olnud planeeritud, siis olin päikesekaitsekreemita ning nokatsita ning nägu põles natuke ära. Õnneks ei midagi väga hullu, nii et julgesin ikka õhtul Sine ärasaatmispeole minna. Jälle üks sõber, kes kolib tagasi koju ning keda ei tea, kas kunagi enam üldse näeb (v.a facebookis).

San Francisco mägesid vallutamas

The climb is tough, but the view from the top is worth it. Mõeldud küll metafoorina, kuid minu esmaspäevast teekonda kirjeldab sõna-sõnalt. Vallutasin oma teekonnal San Franciscos neli mäge: Turtle Hill / Grandview Park, Mount Sutro, Tank Hill ja Kite Hill. Neist esimese kolme otsa olen küll juba ennegi roninud (21. aprilli postitus sellest), nii et esmakordse vallutuse alla käib vaid Kite Hill, mis on neist kõige madalam. Ilm oli jätkuvalt kuum, ca 30 kraadi, aga võib-olla ma olen suutnud siis piisavalt kohaneda, et ei tundunud nii palav, et oleks otsa ümber keeranud.

Sõitsin Embarcadero MUNI peatusest trammiga N Judah/Ocean Beach suunas, kust Judah St & 16th Ave peatusest oli vaid 5 minutit ülemäge kõmpida Hidden Garden astmeteni 16th Ave & Kirkham St ristumiskohas. Neist üles minnas ja paremale hoides leiab vasakult poolt teed järgmised mosaiigiga kaetud astmed (Mosaic Steps), mida mööda tuleb jälle edasi üles liikuda. Sealt edasi on kohe astmed, mis viivad künka tippu. Ehk siis tippu jõudmiseks tuleb mõneti vaeva näha. Ilusa ilmaga on aga vaade nii mosaiikastmetelt kui mäenõlval kulgevatelt astmetelt jalavaeva igati väärt.

Hidden Garden Steps

Grandview Park vaade

Teekonna järgmises etapis ma küll kahtlesin, kas võtta see ette või ei, sest mõte Oakhurst raja 355 astet ette võtta sellise palavusega tundus veidi hullumeelne. Aga kuna ma juba seal olin, siis seadsin sammud ikkagi Mount Sutro poole. Kui see 355-astmene kadalik oli läbitud (trenn ✔) ja matkaraja algne tõus seljataga, siis edasine rada läbi Mount Sutro metsa oli tasane ning jalutuskäik läbi metsa mõnusalt chill ning jahutav.

Tank Hill'ini jõudmiseks tuli paar kvartalit ülesmäge rühkida, kuid künka tippu ronimine, kui juba seal jalutsis olla, oli lihtne. Iga mäe otsas oli vaid üks roheline pink ja mul vedas, et nii Tank kui Kite mäe otsas olev pink oli vaba ja sain mõlema mäe tipus mõnusalt aega veeta. Naudid päikest ja vaadet, vaikne tuuleiil jahutab, ampsad õuna ning mõtled elu üle järele... ja päev on korda läinud.

Tank Hill

Kite Hill