☕ kohvijutud

Sel nädalavahetusel matkama ei jõudnud, aga laupäeval veetsime toreda päeva linna peal. Jalutasime maha ca 6 km, nii et läheb kerge trenni alla kirja küll. Esimene peatus jalutuskäigul oli BAMPFA (Berkeley ülikooli kunstimuusum ja filmiarhiiv) uus hoone, mille avamist uudistes küll nägin, aga mida oma silmaga veel ei olnud näinud. Huvitav "plekist" boks. :D Edasi jalutasime ülikoolilinnakusse ja ringiga tagasi peatänavale Eureka! restosse lõunat sööma. Resto burger on ikka hoopis teine asi kui kiirkoha burks, nii et korra kvartalis ikka olen burksi sattunud nüüd sööma. Kuigi seekord sattusin ka reedel burgerit sööma Clove & Hoof restos, kus kolleegidega Amy sünna puhul lõunal käisime. Mõlemad burgerid olid ühed parimad üle pika aja.. Napa burger, kuna pesto ja röstitud tomat on vaieldamatult ühed mu lemmikud, ja C &  H burger, kuna sibulamoos oli burgeri vahel üllatavalt nämma ja andis koos marineeritud kurgiga mõnusalt magusa meki. 

Olen täitsa nõus burgerikriitikuks hakkama, kui keegi ettepaneku teeb. ;)

Siider jäi kahjuks küll mekkimata, kuna pakutavad valikud pidid olema veidi kombucha maitselised. Kombucha maitses mulle nagu äädikas. Hiljuti ostsin poest ühe uue siidri prooviks ja too maitses nagu õunaäädikas, mida tudengina vahel veega lahjendatult dieedi korras sai joodud, nii et eeldasin, et ehk see oli ka nn kombucha-siider ning leppisin veega. Ma ei ole ikka veel õppinud õlut või veini nautima. ❧

American Southwest - countdown starts now!

Olen mitu päeva aprilli Utah-Arizona reisi planeerinud ja korraldanud. Lõpuks on siis kõik vajalik bookitud. Täna tegin veel viimase reserveeringu - tuurile Lower Antelope kanjonisse. Ei suuda ära oodata! 

Matkamas mööda Marin Headlands'i künkaid

Pühapäeval võtsin ette retke Marin Headlands'i, et seal väike matkaring teha. Kuna kaasa oli tööl, siis oli hea võimalus nädalavahetuse varuplaan käiku lasta. Nädalavahetusel ja pühadel sõidab Marin Headlands'i San Franciscost buss 76X, millega ilusti Fort Cronkhite parkimisplatsi / rajaotsa kohale sain. Rodeo rand oli suvitajad (ja turiste?) täis ja esimesel rajal, mille ette võtsin, oli ka päris palju käijaid, 50/50 turistid ja koertega jalutajad/tervisesportlased. 

Esimene rada kulges mööda rannikujoont kuni Tennessee Point'ini ja sealt veidi ka edasi. Kuigi ranniku ääres looklevate radade rägastik on mõneti ka Google kaardil näha, on enamus mitteametlikud rajad, mis inimesed on ise sisse käinud. Tennessee punktini ja tagasi rajaotsani oli umbes ca 1,7 miili (2,75 km). 

Fort Cronkhite ja Rodeo Beach

Battery Townsley

Tennessee Point

Edasi liikusin juba ametlikule rajale ja käisin ära ca 4,5 miili (7,25 km) trajektooril Coastal trail -> Wolf Ridge trail -> Miwok trail  tagasi Fort Cronkhite parkimisplatsi bussipeatusesse. Super vaated ning mitmeid kohti, kus võimalik rajalt veidi kõrvale minna ning piknikku pidada või niisama rahus ja vaikuses istuda. Wolf Ridge ja Miwok raja ääres võis kohati näha nartsisse õitsemas, mis oli üllatav leid, sest seal ei paistnud inimasustuse jälgi olevat, aga kes teab, kes ja kuidas need sinna saanud on.

Selgema ilmaga peaks siit Point Reyes paistma.

Mt. Tamalpais ja Tennessee Valley

Piknik mäe otsas

Üle pika aja on jälle tavapäraselt soe ilm, võiks isegi öelda, et harjumatult soe +19 kraadi. Harjumatult just seepärast, et ei osanud päikest karta ja nüüd pea valutab. Tavapärane päikesepiste minu puhul, kui päikeselise ilmaga mütsita matkamas või pikemal jalutuskäigul käin. 

Matkamas me täna ei käinud, aga tegime pikema jalutuskäigu, mille sihtpunkt oli Panoramic Hill, et seal päikese käes istuda ja vaadet nautida. Kokku kõmpisime maha 5,3-miilise ringi (8,5 km), selle raskem osa mäkke minek. Tavaliselt me seda rada mööda üles ei ole läinud, sest see on olnud alati väga kehvas korras, nii et ohutum on olnud sinna mäkke mööda autoteed minna. Seekord millegipärast otsustasime proovida seda rada pidi ja avastasime, et vahepeal on rada korrastatud - uued trepid ehitatud ning rada laiendatud. Enne oli üsna tüütu inimesi mööda lasta, rada oli niivõrd kitsas, kuigi rada ise aga väga populaarne.

Rajaots asub Dwight tänava lõpus, kuhu jõudmine võtab juba veidi hingeldama, kuid vaade juba ahvatleb. Ma ei ole selle mäe otsast nii selget vaadet veel kunagi nautinudki kui seekord. Igatepidi korda läinud jalutuskäik, kui see päikesepiste võrrandist välja jätta.

Mäest alla jalutasime mööda asfaltteed ja see polnud esimene kord, kui ma kahetsesin, et oma uue fotoka koju jätsin. Teele jäi piisavalt floorat, mida oleks tahtnud paremini pildile jäädvustada.

Eesti kirjandust on nii veidi ka siin saada

Lehitsen kohaliku raamatukogu uute e-raamatute valikut ja ennäe, Kivirähk ka sinna sekka ära eksinud. Tubli! Kui novembris Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" inglise keeles avaldati, siis tellisin selle Amazonist ning kinkisin jõuludeks ühele kolleegile. Väga kena kujundusega muide. Palju etem kui Eesti versioon. Pole küll küsinud, kas ta on lugenud ja kas ka meeldis.

Pühapäevane matk/jalutuskäik Tilden pargis

Eile jäi küll mu matk Marin Headlandsis ära, aga kompenseerisin selle täna lühikese 2,6-miilise (4,2 km) jalutuskäiguga mööda Tilden pargi Nimitz teed. See on selle pargi kõige populaarsem rada, kuna on lai ja asfalteeritud. Tegime sealt küll väikese kõrvalepõike teisele rajale, kus asub üks mu lemmikpinke parima vaatega SF lahele. Kuna rahvast oli palju, siis oli ka palju oodata, et pink oleks vaba olnud. Samas, õhk oli täna üllatavalt jahe ning ilm tuuline, nii et poleks vast kaua seal pingil nagunii istunud. Nähtavus oli täna väga hea, üks külma ilma hüvesid vist. Piltidelt nähtav rohelus on aga viimaste vihmaste nädalate tagajärg, paistab, et varakevad on saabunud. Raja kõrval oli juba õitsevaid pajusid näha. 

Poolikud lood

Kaua ma nüüd Berkeley's tagasi olen? Peaaegu kaks nädalat tuleb ära. Esimene nädal oli väga väsitav, sest enne tagasisõitu suutsin haigeks jääda ja haigena lennata pole just kõige meeldivam. Esimesed päevad tagasi turgutasin tervist ja siis otsa paar pikka tööpäeva, sest kolme nädalaga oli päris palju tööd kuhjunud. Nädalavahetusele oli ammu kokku lepitud raamatuklubi kohtumine, aga mul ei olnud raamat veel läbi loetud, nii et püüdsin päev enne veel raamatut lõpetada. Dickensi "Great Expectations" ei ole just kõige õhem raamat, nii et ma ei tea, mida ma mõtlesin, kui selle lugemise kõige viimasele nädalale jätsin.

Koju jõudes ootas ees mind veel ees üllatus - tagumine veranda on ära lõhutud. Arvasin, et mis iganes remont seal enne jõule käis, et ju on sellega juba ühele poole saanud. Aga ei, nüüd on meie veranda ja trepp ära lõhutud ja muudkui jätkavad kopsimist. Esmaspäevast laupäevani, hommikust õhtuni. No kui kaua võtab trepi ja verandade renoveerimine aega? Alustasid nad sellega juba detsembri alguses. Käisin üks päev prügi välja viimas ja üks amigo tukkus autos. Siesta time? 

Täna hommikul kõige esimese asjana kontrollisin ilmateadet, sest oli nagu lubanud vihma, nii et kuigi ma olin mõelnud minna matkama, siis olin üsna kindel, et see jääb ära, sest nagunii on vihmane. Üllatavalt aga lubas kuiva ilma, nii et panin kiiruga asjad kokku ning sõitsin San Franciscosse, et seal ekspressbussiga Marin Headlandsi sõita ning seal rannikuäärset rada mööda Muir randa ja tagasi matkata. Tore plaan, eks. Ainult et jäi realiseerimata. Realiseeritud sai vaid all pildil nähtav osa mu teekonnast. Ma ei osanud sellega arvestada, et seoses Super Bowl 50 tähistamisega on San Franciscos bussiliiklus ja -peatused ümber korraldatud. Kuna mul oli üsna vähe aega BARTi pealt bussile jõudmiseks, siis ringi tiirlemine ja õige peatuse otsimine ei mahtunud kuidagi sinna aega, nii et lõpuks oli kell nii palju, et eeldasin, et buss on nagunii juba läinud ja sõitsin pettunult koju tagasi. 

PS. Keegi mäletab või teab sellist bändi nagu Cypress Hill? Mingi vana hip-hop bänd peaks olema jah? Ma ei tea, mida sest arvata, aga kontsertipiletid on aprilliks ostetud, nii et eks siis näis.