Matk San Bruno mäkke

Võtsin kolmapäeval ette teekonna San Bruno mäkke. Asub see mägi San Francsico poolsaarel ning moodustab San Bruno Mountain looduspargi. Park on ümbritsetud linnadega South San Francisco, Daly City, Colma ja Brisbane. 

Colma on eriti huvitav linnake, kuna seal ei paista midagi muud olevat peale surnuaedade. San Francisco keelustas 20. sajandi alguses uute surnuaedade loomise ja seejärel kolis olemasolevad surnuaiad linnast välja Colmasse ehk nn. hingede linna (the City of Souls). Enamus linna maast on surnuaedade all (16 surnuaeda), seega pole imestada, et sealne asustus on 1400 elanikku ning 1,5 miljonit "hinge".

Kõige lihtsam ligipääs San Bruno Mountain pargi matkaradadele on muidugi autoga, aga ma leidsin ühe rajaotsa, mis on päris rongipeatuse lähedal ning võtsin teekonna ette ühistranspordiga. 45-minutiline rongisõit Colma jaama möödus raamatuklubi raamatut lugedes. Järgmine nädal võõrustan meie klubi igakuist kohtumist ning mul ei ole raamatki veel läbi.. Tassisin siis selle peaaegu 500-leheküljelise "telliskivi" matkale kaasa, sest plaanisin pargis pingi peal lugemistunnikese teha. Ei leidnud pargis küll sellist pinki, kus seda plaani realiseerida, kuid rongisõit läks vähemalt kiiresti.

Plaanis oli läbida Summit Loop trail, kuid rajani jõudmiseks tuli kõigepealt üles seljakule saada. Ma ei olnud ausalt öeldes selleks valmis, et see rajaots, mis linnast seljakule üles viib, on nii järsk. Päris keeruline oli lahtisel pinnasel jalgealust leida ja seljakott muidugi tõmbas ka vales suunas. Tegin päris mitu pausi, kus vaagisin, kas minna edasi või tagasi. Puhtalt sellepärast, et ma kodust juba nii kaugele olin tulnud, rühkisin edasi, kuigi muretsesin seda kadalikku läbides, kas mu kangekaelsus mitte mulle pärast kätte ei maksa, sest seda rada pidi on vaja alla ka pärast tulla.

Üles jõudes ootas mind ees lihtne rada, ainult sujuvad tõusud ja langused. Mis oli ka hea, sest see esimene etapp väsitas jalad korralikult ära. Summit Loop trail on minu arust üks ilusamaid radasid heade vaadete ning mitmekesise taimestikuga. Raja lõpupoole jõudis mäeseljakuni ookeanilt liikuv udu, mis ühes tuulega oli parajalt jahutav kogemus. Päris huvitav oli jälgida, kui kiiresti udu üle seljaku orgu liikus. 

Kokku läbisin 4.2 miili / 6.75 km, mis pole kõige pikem vahemaa, aga koos kadaliku osaga rohkemgi kui piisav. Nagu näha, sain mäe otsast ikka alla ka, kuigi jalg päris mitu korda libises mööda lahtiseid kive. Kuigi ma olen mitu korda sarnastel radadel saatust trotsinud, on siiani õnneks jäänud jalad välja väänamata.

Ronkade kogunemispaik

Oli küll üks sobiv pink, aga rajaots sinna oli kinni.. Vaade San Franciscole.

Algab operatsioon alla minek.

Pow-wow ja indiaanlaste turg

Meie kodust ca 10 minutilise jalutukäigu kaugusele jäävas pargis tähistati täna pärismaalaste päeva pow-wow ja turuga. Pow-wow on üritus, kus indiaanlased kogunevad, sotsialiseeruvad ja austavad oma kultuuri läbi tantsu ja laulu. Tihti on pow-wow osa tantsukonkurss, nii tänaselgi üritusel. Nägime kahte tantsugruppi, mõlemad olid omamoodi lahedad. Esimene tundus mulle autentsem. Teine oli Mexico City'st ja arvatavasti sellepärast kuidagi väga kirevates kostüümides. Kahjuks mul ei ole sellest esimesest grupist korralikku videot (kõik videod tegin millegipärast väga lühikesed.. amatöör!).

Tegime vahepeal jalutuskäigu ülikoolilinnakus ja käisime Jupiteris pitsat söömas ning koduteel peatusime jälle pargis. Paistis, et parajasti oli käsil tantsukonkursi lõputseremoonia. Paistis, et meil jäid paljudki tantsurühmad nägemata.

Peale tantsukonkursi oli korraldatud ka turg, kus sai indiaani käsitööd ostelda. Tegime mitu korda ringi peale. Minu jaoks olid kõige huvitavamad unenäopüüdjad, trummid ja kilpkonna kilbist tehtud õlakotid. Soetasin endale lõpuks unenäopüüdja. Riputasin selle seina peale üles ja väga pro! Ameerika indiaanlaste rahvapärimuse järgi kaitsevad unenäopüüdjad magajat halbade unenägude eest, samas lastes head unenäod läbi.

Jalutuskäigust sai matk mäkke

Läksime õue mõttega jalutama minna, aga võtsime üsna pea suuna Berkeley mägedes asuvale Panoramic Hill linnaosale ning  jõudsime välja Claremont Canyoni matkarajal. Claremont Canyon looduskaitseala asub Berkeley ja Oaklandi mägedes ajaloolise Claremont hotelli taga. Koosneb see ala kahest maajupist mõlemal pool Claremont avenüüd, põhjapool Panoramic Ridge ja lõunas Gwin Canyon. Rühkisime Berkeley's tänavaid mööda üles, kuni jõudsime Panoramic mäeni, kus läbi aastate oleme mitmeid kordi käinud piknikku pidamas. Seekord aga liikusime edasi ja jõudsime mitte ametliku rajani (kaartidelt ei leia), mida mööda jõudsime lõpuks Claremont Canyoni ala läbivale Stonewall-Panoramic rajale. 

Rada kulgeb mööda Panoramic mäeseljakut (ridge) ja on väga järsk. Läbisime kolm järsku langust, millest üks oli üsna probleemne, aga suutsime ilma lahtisel pinnasel libisemata ka selle läbida. Ilm on päris pikalt väga selge olnud (arvatavasti, kuna on nii soe), nii et vaated olid suurepärased. Rajal oli kaks pinki, kus sai jalga puhata ja vaadet nautida. 

Kuna matk ei olnud planeeritud, siis olin päikesekaitsekreemita ning nokatsita ning nägu põles natuke ära. Õnneks ei midagi väga hullu, nii et julgesin ikka õhtul Sine ärasaatmispeole minna. Jälle üks sõber, kes kolib tagasi koju ning keda ei tea, kas kunagi enam üldse näeb (v.a facebookis).

San Francisco mägesid vallutamas

The climb is tough, but the view from the top is worth it. Mõeldud küll metafoorina, kuid minu esmaspäevast teekonda kirjeldab sõna-sõnalt. Vallutasin oma teekonnal San Franciscos neli mäge: Turtle Hill / Grandview Park, Mount Sutro, Tank Hill ja Kite Hill. Neist esimese kolme otsa olen küll juba ennegi roninud (21. aprilli postitus sellest), nii et esmakordse vallutuse alla käib vaid Kite Hill, mis on neist kõige madalam. Ilm oli jätkuvalt kuum, ca 30 kraadi, aga võib-olla ma olen suutnud siis piisavalt kohaneda, et ei tundunud nii palav, et oleks otsa ümber keeranud.

Sõitsin Embarcadero MUNI peatusest trammiga N Judah/Ocean Beach suunas, kust Judah St & 16th Ave peatusest oli vaid 5 minutit ülemäge kõmpida Hidden Garden astmeteni 16th Ave & Kirkham St ristumiskohas. Neist üles minnas ja paremale hoides leiab vasakult poolt teed järgmised mosaiigiga kaetud astmed (Mosaic Steps), mida mööda tuleb jälle edasi üles liikuda. Sealt edasi on kohe astmed, mis viivad künka tippu. Ehk siis tippu jõudmiseks tuleb mõneti vaeva näha. Ilusa ilmaga on aga vaade nii mosaiikastmetelt kui mäenõlval kulgevatelt astmetelt jalavaeva igati väärt.

Hidden Garden Steps

Grandview Park vaade

Teekonna järgmises etapis ma küll kahtlesin, kas võtta see ette või ei, sest mõte Oakhurst raja 355 astet ette võtta sellise palavusega tundus veidi hullumeelne. Aga kuna ma juba seal olin, siis seadsin sammud ikkagi Mount Sutro poole. Kui see 355-astmene kadalik oli läbitud (trenn ✔) ja matkaraja algne tõus seljataga, siis edasine rada läbi Mount Sutro metsa oli tasane ning jalutuskäik läbi metsa mõnusalt chill ning jahutav.

Tank Hill'ini jõudmiseks tuli paar kvartalit ülesmäge rühkida, kuid künka tippu ronimine, kui juba seal jalutsis olla, oli lihtne. Iga mäe otsas oli vaid üks roheline pink ja mul vedas, et nii Tank kui Kite mäe otsas olev pink oli vaba ja sain mõlema mäe tipus mõnusalt aega veeta. Naudid päikest ja vaadet, vaikne tuuleiil jahutab, ampsad õuna ning mõtled elu üle järele... ja päev on korda läinud.

Tank Hill

Kite Hill

Matkamas Briones pargis

Sõitsime täna Brionese loodusparki radasid väisama. Asub see park meist umbes pooletunnise sõidu kaugusel, hea lähedal minna. Kuigi ilm on jälle talutavam ning nagu piltideltki näha, täna ka enamasti vines, oli õhk ikkagi palav ja lämmi. Aga noh, jõin hoolega vett (oleks rohkemgi joonud, kui ei oleks olnud muret, et saab liiga vara otsa) ning suutsin ülekuumenemist vältida. 

Valisime pargi mitmest sissepääsust Bear Creek Staging Area, maksime parkimise eest $3, varustasime end kaardiga ning läksime teele. Tegime ära ringi mööda radu Old Briones Road Trail->Black Oak Trail->Mott Peak Trail->Briones Crest Trail. Kokku 5.4 miili / 8,7 km. Kena keskmine. Kaasa algul küll nurises, sest Black Oak Trail ronis alguses ülimalt järsult mäkke (lõi ikka korralikult pulsi üles!), ning kartis, et terve ring on selline järsk üles-alla "ameerika mäed" nagu Lafayette reservuaari pargis, aga peale seda algset rasket tõusu läks rada sujuvamaks, nii et polnud hullu midagi.

See pargialune maa oli kunagi osa suuremast rantšost ning kuigi praegu kuulub see maa riigile, on see praegugi kasutusel karjamaana. Igal pool olid aiad ning läbisime kolm karjaväravat, et oma rajal jätkata. Kõige ilmsem vihje aktiivsele kasutusele olid muidugi lehmapannkoogid. Kui vahel jäid kauemaks ümber vaatama, siis esimene mõte pilku teele tagasi pöörates oli, ega ma ometi vahepeal millegi sisse ei astunud. Ja muidugi me nägime ikka lehmi ka.

Kuna vihma pole juba ei mäletagi mis ajast sadanud ning suvi ja sügis on siin kõige kuivemad ja soojemad ajad, siis ei oodanud me ka mingit rohelust. Kevadel oleks need künkad helerohelised ning täis aasalilli. Siis oleks vast kõige parem aeg seda parki külastada.

Üllatuslikult leidsin selle raja kõrvalt üksikuid California moone.
Loodus on nii kuiv, et väga vähe oli midagi muud peale kuivanud rohu/taimede näha.

Parklast välja sõites kaklesid vares ja kotkas tee peal saagi üle.
Kotkas läks hiljem muru peale mossitama. :D
Turkey volture 

Laupäev

Loeme seekord raamatuklubiga Milan Kundera raamatut "The Unbeareble Lightness
of Being". Olen selle raamatu lugemist millegipärast kogu aeg edasi lükanud,
aga täna sai siis algust tehtud. Jõudsin pesumajas viiendiku ära lugeda.
Oeh, ma juba kujutan ette, et mu raamatuklubi seda raamatut lemmikuks
küll ei hääleta. Väga omapärane kirjutis.

Arvasin, et see on lihtsalt üks igand pesumaja seinal,
aga üllatus-üllatus, keegi ostis sealt omale pesuvahendit, nii et
täitsa toimiv.

Naljakas lugu... keegi koputas täna meie uksele (meil ei käi kunagi külalisi).
Täielikus hämmingus avasin ukse ja avastasin sealt ühe noormehe, kes oli
oma uute naabritega tutvust tulnud tegema. Ulatas meile paberi, kus olid
tema ja ja ta tüdruksõbra nimed ja telefoninumbrid ilusti kirjas, et kui midagi on,
siis me helistagu. Ja siis... pakkus meile kartulit.. Et ta olevat Costcost ostnud
ja seda on liiga palju, et nad ära jaksaks süüa, et kas me tahame.
Ma tükk aega mõkutasin, et .. kas öelda jah või ei. Imelik nagu ära öelda, kui
teine heanaaberlikult pakub, ja imelik nagu vastu ka võtta..
ma ausalt ei tea, kas ja mis see ameerika tava selle koha pealt on.
Nagu näha, ma võtsin vastu, aga tundsin end väga ebamugavalt.
Paistab, et eksprompt külalised ei ole minu tassike teed.

Üks suur suvi

Sel nädalal ei näe päevakava muud ette, kui võimalikult vähe õues liikuda ning võimalikult palju vett juua. Käes on järjekordne kuumalaine, kuigi on juba september. Indian summer ja veel pealekaubagi. Tööl on täielik piin olla, aga ega kodus ka parem pole. Ootan juba kannatamatult pühapäeva, paistab, et siis on vähemalt normaalne ilm tagasi. Ei usuks, aga suvest võib ka lõpuks villand saada.

Tähistasime nädalavahetusel oma pulma-aastapäeva. Võtsime kätte ja jalutasime parki piknikku pidama. Maiustasime koogiga ja mekkisime salaja siidrit (avalikus kohas ei tohi ju alkot tarbida) ning vaatlesime inimesi. Ühed maadlesid, teised mängisid mingit viskemängu, kolmandad paistsid mingit aegluubis kung fu'd praktiseerivat. Tasuta meelelahutus missugune. Ja kodutuid oli seal pargis vaid paar, nii et igati tasus pikk jalutuskäik ära. Kodu lähedal on kodutud pargid üle võtnud, nii et kuidagi ei meelita sinna.

Terve kevade ja enamuse suvest olen linna peal lilli imetlenud, kuid viimase jalutuskäigu ajal hakkas silma, et lilli on kuidagi väheks jäänud. Siiski sattusin ühe eriti nunnu peenra peale, millest ei saanud klõpsu tegemata jätta.