CA-AZ-NV road trip - 2.päev - Calico

Teisel päeval võtsime suuna kanjoni poole. Kuna me aga ühe päevaga sinna ei oleks jaksanud sõita, aga eesmärk oli jõuda ööbima Laughlini linna, kust kanjonisse on veel nii 3,5 tundi sõita. Laughlin asub Colorado jõe ääres, kus kohtuvad California, Nevada ja Arizona osariikide piirid. Kuna Colorado jõge mööda jookseb osariikide vaheline piir, siis ühelpool jõge oled ühes osariigis, teiselpool teises. 

Kõrbemaastikul kasvavad üksikud Joshua puud olid nagu punane rätik härjale -
tuletasid mulle meelde, et Los Angelase lähistel on Joshua puude rahvuspark,
kuhu ka heameelega läheks, aga millal seda veel jõuab.. ja kas üldse.

Kuna selle päeva reisikavas oli külastada tee peale jäävat Calico kummituslinna, siis tegime enne külastust lõunapausi Barstow linnas, kust Calicosse oli veel umbes 15 minutit sõita. 

Mu külalised olid kuidagi ülimalt burgeri-usku. Ma pole USA-s elades
vist nii palju ja tihti burgerit söönudki kui nüüd 10 päeva jooksul oma Eesti külalistega.

Calico on endine kaevanduslinn, mis asutati 1881. aastal kui hõbeda kaevandamise linnana ning mis praegu on restaureeritud ning tegutseb turismiatraktsioonina Calico Ghost Town. 2005. aastal nimetati Calico ametlikult üheks California hõbedapalaviku kummituslinnadeks. Hõbeda kaevandamise kõrgajal aastatel 1883-1885 oli Calicos umbes 500 kaevandust ning 1200 elanikku. Hiljem avastati peale hõbeda Calico mägedest veel boraati, mis kasvatas elanike arvu 3500-ni. Sajandi lõpp tõi aga kaasa languse hõbeda hinnas ning boraadi kaevandamise lõppemisega 1907. aastal lahkusid Calicost ka viimased elanikud. 1951. aastal ostis linna Walter Knott, kes selle vanade fotode järgi ka restaureeris ning 1961. aastal maakonnale annetas, misjärel sai Calicost üks maakonnaparke. 

Kuigi see oli mu teine külastus Calico kummituslinna, siis ei saa öelda, et oleks selle võrra igavam olnud. Kuna esimene külastus oli 2011. aasta suvel, mil oli kohutavalt kuum (linn asub ju ikkagi kõrbealal), siis praegusel talveperioodil (ok, varakevadel) oli oluliselt mõnusam seal ringi vaadata. Teine pluss oli see, et rahvas oli peaaegu olematu. 2011. aasta suvel olime teel Los Angelesest Las Vegasesse ning kõrvalepõige Calicosse on nende linnade vaheliselt kiirteelt ülimalt mugav. 

Kuigi algseid hooned on Calicos vaid mõned säilinud, ülejäänud on nn koopiad, siis ei kahanda see linnakese vesternlikku miljööd. Kellel vähegi kujutlusvõimet, saab kogeda, kuidas seal elati 100+ aastat tagasi. Sissepääs linna on $8 inimese kohta ning koha peal on lisaraha eest võimalik teha ka väike kaevandustuur (oli vist nii $3, kui mälu ei peta - minu arust ei olnud seda raha väärt, aga võib-olla mõne teise arust on) ja rongituur ($4). Rongituur oli üsna lühike ning kuigi mõeldud informatiivsena, siis läbi rongimüra oli mõneti raske aru saada, mida räägiti. See, mida kuulsin, oli samas huvitav, ning tegelikult mulle see rongisõit ikkagi meeldis - tegi see ringi nö linna tagant läbi ja andis võimaluse maastikku uurida ning pilte klõpsutada. Meeldis piisavalt, et oma õepojaga nüüd teinegi kord see sõit läbi teha - ta vanemad eelistasid pigem suveniire shopata.

Suveniirid ostetud, jätkasime oma teekonda Laughlini poole. Sõita oli jäänud nii 2,5 tundi. Selleks, et õigele kiirteele saada, sõitsime mingi osa ka ajaloolisel Route 66 maanteel, mis osati kulgeb paralleelselt raudteega ning Interstate 40 kiirteega. Tee Laughlinisse kulges läbi kõrbemaastiku, läbi tühjuse - sõidad ja sõidad ja ei mingit asustust, ainult tühermaa.

CA-AZ-NV road trip - 1.päev - hiidsekvoiad

16. märtsil alustasin külalistega 5-päevast California-Arizona-Nevada ringreisi. Kuna vahemaad on siin pikad, siis tähendas see igapäevaselt keskmiselt 6-7 tundi autosõitu. Esimesel päeval rentisime auto ning võtsime suuna tüve mahult maailma suurimat puud vaatama. Nimeks sel puul General Sherman ja asub see Sequoia rahvuspargis California osariigis (Sequoia National Park, sissepääs autole $20, kehtib 7 päeva). Sequoia ja King Canyoni parke nimetatakse tihti koos, asuvad need kõrvuti Sierra Nevada mäestiku lõunaosas. Kõrgused nendes parkides varieeruvad 400 meetrist 4.5 kilomeetrini, meie kõrgemale/kaugemale kui umbes 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast asuv General Sherman puu ei sõitnud.

Berkeley'st (SF Lahepiirkonnast) Sequoia rahvuspargini on umbes 5 tundi sõitu ning kuna märts on mägedes veel talvekuu, siis peatusime enne parki sisenemist Three Rivers linnakeses, et autole lumekette rentida. Sealt aga öeldi, et mägedes pole enam üldse lund, nii et kette ei peaks vaja minema, nii et jätsime ketid rentimata ja läksime õnne peale välja (ilmateade lubas ka päikselist ja kuiva ilma). Teed olid tõepoolest lumevabad, ainult ülesse mäkke jõudes oli tee ääres näha veel sulamata lumekäntsakaid. Kui mäejalamil oli ilm soe, siis hiidmetsas oli päris jahe ning dressipluusi või jakita enam ei saanud.

Tunnel Rock

Sequoia pargi südames asub Giant Forest, kus asuvad pooled maailma suurimatest ja pikaealisematest puudest. Selles hiidmetsas asub umbes 8000 kolossaalset hiidsekvoiat, nendest üks General Sherman puu, mis on ca 2100 aastat vana, 84 m pikk ja 30.5 m lai ning kaalub ca 1225 tonni.

General Sherman puu

General Shermani rada ei olnud väga pikk, tegi see väikese ringi ning siis suundus tagasi parkla poole. Kuna õhk on nii kõrgel mägedes hõre, siis võttis see väike ülesmäge parklasse tagasi kõndimine ka veidi hingeldama. Sealt sõitsime tagasi allapoole, et Giant Forest muuseumit külastada. Tuli välja, et muuseum oli juba kinni pandud, me jõudsime parki ju üsna hilisel pärastlõunal ning muuseum suleti juba 16.30. Muuseumi juurest saab alguse ka Big Trees rada (1km), mis jäi kahjuks läbimata, kuna aeg oli hiline ja kõhud tühjad. 

Leia pildilt mu õepoeg.

Sentinel tree & Giant Forest Museum

Ideaalis ma oleks muidugi tahtnud mõlemas pargis veidi pikemalt matkata, aga ka see väike külastus oli väga lahe. Kui seltskonnas ühtegi matkaselli pole, siis tuleb piirduda tavapärase turismireisiga. Ööbimiseks suundusime tagasi Three Rivers linnakesse. Järgmisel päeval ootas jällegi ees pikk sõit.

Esimene sats külalisi on saabunud

Kevade külastushooaeg algas õe pere saabumisega, veedavad nad Californias nii 10 päeva, neist 5 ringreisil. Esimese päeva sõidutasime neid San Franciscos ja Marin maakonnas ringi. Kuna tegu nädalavahetusega, siis muidugi olid parklad autodest umbes ja tihti tähendas see seda, et me lasime nad käima ja ise jäime parklasse kohta ootama. Auto oli meil täislastis, nii et San Francisco mägistel tänavatel tekkis vahepeal ka mure, kas auto ikka veab üles. Kuidagi ikka vedas. :) Läbisime marsruudi Berkeley - Twin Peaks - Ocean Beach & Cliff House - Baker Beach - Golden Gate Bridge - Muir Woods National Monument - Marin Headlands'i Hawk Hill vaateplats. Terve päev läks ära ja oi, ma olin õhtul väsinud. 

Taxes, taxes..

Võtsin eelmise aasta maksudeklarid käsile. Eesti oma sai paar päeva tagasi sujuvalt ja pikema ajakuluta esitatud, USA oma(de)ga tuleb aga pikemalt ajusid ragistada. Praeguseks on käsil juba neli erinevat vormi ja osariigimaksud on alles veel järjekorras. See enda töövõtjaks olemine ei tee mu makse ka teps mitte kergemaks. :(

Arvutasin esimese hooga umbkaudse tulemuse ja...

Raamatuklubindus

Täna kohtus me väike Berkeley tuttavatest koosnev raamatuklubi teist korda. Esimene raamat, mida lugesime, oli Jhumpa Lahiri "Namesake", teine Cheryl Strayed'i "Wild: From Lost to Found on the Pacific Crest Trail". Ma ei hakka neid raamatuid siin pikalt tutvustama, aga üldistavalt võib öelda, et mõlemad olid lugemist väärt. Mõlemast raamatust on vändatud ka film ja kumbagi neist filmidest ma pole veel näinud. Mis on hea, sest ma eelistangi enne filmi nägemist kõigepealt raamatut lugeda. Seda võib küll öelda, et "Wild''i" lugemine sujus kuidagi paremini, raamat oli köitvam ja dünaamilisem ning kuigi seal on kajastatud mitmeid kurbi sündmuseid, ei anna need raamatule läbivat traagilist ja rõhuvat nooti, nagu see mulle tundus "Namesake'i" puhul. Samuti on "Wild" mulle isiklikult huvitav lugemine, kuna Pacific Crest Trail on minus juba varem huvi tekitanud. Tegemist on Mehhiko piirist Kanada piirini mööda mäeahelikke kulgeva üle 4000 km pika matkarajaga.

“…the death of my mother was the thing that made me believe the most deeply in my safety: nothing bad could happen to me, I thought. The worst thing already had.”

“It only had to do with how it felt to be in the wild. With what it was like to walk for miles for no reason other than to witness the accumulation of trees and meadows, mountains and deserts, streams and rocks, rivers and grasses, sunrises and sunsets. The experience was powerful and fundamental. It seemed to me that it had always felt like this to be a human in the wild, and as long as the wild existed it would always feel this way.”

“Their leaving made me melancholy, though I also felt something like relief when they disappeared into the dark trees. I hadn't needed to get anything from my pack; I'd only wanted to be alone. Alone had always felt like an actual place to me, as if it weren't a state of being, but rather a room where I could retreat to be who I really was.”

“Perhaps being amidst the undesecrated beauty of the wilderness meant that I too could be undesecrated, regardless of what I'd lost or what had been taken from me, regardless of the regrettable things I'd done to others or myself or the regrettable things that had been done to me. Of all the things I'd been skeptical about, I didn't feel skeptical about this: the wilderness had a clarity that included me.” 

Nädalavahetuse väljasõit Santa Cruzi

Viimase aja trendiks on, et aina rohkem aega kulub töötamisele või tööle mõtlemisele. Pluss siis lisada juurde igasugused tööga seotud üritused. Mõni ime, et viimastel nädalatel olen end mitmeid kordi leidnud mõtlemast, kuidas ma end nii töörežiimi olen suutnud tõmmata, et tunnen, nagu oleks ajahädas. Igatahes päädis see sel nädalal sellega, et kuigi mul oli reedeks hotellituba Santa Cruzis kinni pandud ning plaan seal küljeluu sünnipäeva kahekesi tähistada, siis ei olnud ma jõudnud midagi muud mõelda ega planeerida peale selle, kus hotell asub ja kui kaugel see rannast on. Hakkasime reedel siis kolme paiku sõitma, et enne päikese loojumist kohal olla ning suuremat liiklusummikut vältida. Kahe tunni pärast olime kohal, jätsime auto hotelli parkalsse ning jalutasime Santa Cruzi ranna poole. 

Sattusime põlengut tunnistama. Millegipärast oli kohal terve paraad
politseiautosid.

Santa Cruzi rannas asub Boardwalk lõbustuspark, kust me oma teekonnal kai peale läbi jalutasime. Ma olin lootnud näha rannas päikeseloojangut, aga päike loojus hoopis kuhugi paremale maariba taha. Lohutuseks oli see, et taevas oli armsalt roosa. Santa Cruzi rannakai on nagu ostutänav - täis restorane ja suveniiripoekesi. Jalutasime peaaegu kai lõppu välja, et sealses Mehhiko kalarestoranis õhtustada ning margariitadega tähistada. Kuna ma kangemat alkoholi pole ikka väga ammu enam mekkinud, siis tundub, et ma olen sellest täiesti välja kasvanud, sest kangema alkoholi maitse no kuidagi ei istu enam. 

Järgmisel päeval oli esimeseks mõtteks randa minna, kuid kuna lubatud selge ilma asemel oli ilm pilves ja üsna jahe ning rannailmaks ei kvalifitseerunud, siis võtsime suuna West Cliff Drive'le. West Cliff tee ääres oli mitmeid parkimiskohtasid, kuid enamus olid selleks ajaks juba autodega täitunud. Me lõpuks leidsime ka enda autole koha ning suundusime majaka juurde ringi vaatama. Parajasti oli käimas mingi surfarite üritus.

Edasi võtsime suuna Ano Nuevo kaitsealale, kus on üks lonthüljeste kolooniaid. Asub see park pooletunnise sõidu kaugusel Santa Cruzist mööda maalilist rannikumaanteed Highway 1. Kuna mul oli kodutöö tegemata, siis ei teadnud ma, kas ja kus maantee ääres on mingeid kohti, kus tasuks peatusi teha ja saaks lühikese jalutuskäigu alla randa teha vms. Autojuht ei ole mul ju selline, kes iga ilusa koha peal tahaks peatuda. Kui hoog on sees, siis peatumine on ju tülikas. Khm.

Ano Nuevo pargis on detsembri keskpaigast märtsi lõpuni võimalik lonthüljeste kaitsealal käia vaid giidiga. Kuna internetis olid kõik piletid välja müüdud, siis ma ei lootnudki giidiga matkale saada, vaid lootsin, et seal on teisi matkaradasid, mida saab ka ilma giidita väisata. Saime aga koha peal pileti kahe tunni pärast toimuvale matkale. Neil on mingi varu pileteid, mida nad samal päeval koha peal väljastavad. Giidiga tuuri tasu on $7 inimesele, pluss auto parkimine $10. Ostsime piletid innukalt ära, kuid see kaks tundi ootamist oli paras katsumus. Esimese kolmveerand tunnikest väisasime matkaradasid, ülejäänud aja istusime autos tuulevarjus, küljeluu tukkus ja mina lugesin raamatut. Olemine läks uniseks ja motivatsioon langes.

1.30pm olime siis kogunemiskohas platsis ja valmis need hülgelised ära nägema ning edasi sõitma. Ma ei olnud targu oma kannatamatule küljeluule maininud, et giidiga matk tuur võtab aega 2,5 tundi. Ja see 2,5 tundi ära läks ka. Ekskursioon kulges osaliselt mööda liivadüüne ning viis kahte lonthüljeste kolooniapaika vaatama. Kõik oli väga tore ja kena, aga ausalt öeldes ma kujutasin, et need kolooniad on suuremad. Kuna me oleme mõned aastad tagasi lõuna pool Big Sur'i, San Simeoni lähedal, juba varem lonthüljeste kolooniat näinud - täiesti tasuta, maantee ääres ja muljetavaldav -, siis ma millegipärast ootasin giidiga ja raha eest midagi rohkemat.

Ootame väravas ekskursiooni algust. Pildile on jäänud ka meie giid Richard.

Taamal paistab Ano Nuevo saar maha jäetud majaga, mis on asustatud
merilõvide poolt.

Berkeley Marina

Parajasti on veebruari kohta tavatu soojalaine, sooja nii 22 kraadi, nii et otsustasime laupäevast võimalikult suure osa õues veeta. Võtsime ette jalutuskäigu Berkeley jahisadamasse, et seal väikest piknikku pidada ning ilusat ilma ja vaadet lahele nautida. Vaade mägedele, San Franciscole ja sildadele oli üllatavalt selge, ei mingit tavapärast udusust. 

Peale lõunapausi võtsime enne koduteed veel sihiks Acme pagaritöökoja, et sealt ühte rukkileiba prooviks osta. Ostsime prooviks New York Rye leiva, mis on täitsa hea, ainult et mitte see Eestis tavapäraselt tume rukkileib, vaid pigem nagu peenleib, hele ja köömnetega. Üllatavalt tuli läbitud teekonna pikkuseks 6.5 miili ehk 10.5 km. Kuna ma olin eelmistel päevadel spordiklubis tublilt trenažööri väisanud, siis andsid need 10 kilomeetrit kodu poole käies üsnagi selgelt tunda.

Ilus ilm päädis imeilusa loojanguga. Meie köögiaknast on veidi näha Marina maakonna mäetippe ning seega saame ka veidi loojangu värvidest osa. Pildile muidugi ei jäänud nii ilus, kui see tegelikkuses oli.