Hüvasti, Tahoe järv!

18.09.2016, päev 3

Kojusõidupäev. Amtrak Thruway buss läks kell 2 päeval, seni oli mul veel aega linnas ringi vaadata. Kuigi algselt olin mõelnud, et lähen hoopis ärasõidupäeva hommikul Emerald Bay loodusparki Rubiconi rajale käima (eilne päev oleks siis ainult Desolation Wildernessi radadel käimiseks jäänud), aga kuna siis oleks pidanud kõik nii kellaaja peale käima, siis võtsin vabalt ja ei hakanud rahmeldama. Läksin hoopis linna peale käima. 

Esimene peatus oli hommikusöök. Selleks astusin sisse Starbucksi ning suundusin oma kakao ja saiakesega randa chillima.

Toidupoe (Safeway) stiilinäide.

Südamed rannas.

Peale hommikusööki rannas hakkasin Stateline bussipeatuse poole jalutama. Nii 30 minuti pikkune teekond. Keerasin vahepeal teeotsale, mis viis jälle randa. Paistis selline koht, kus sai veespordiga tegeleda. Skoorisin sealt lähedalt suveniiripoest külmkapile magneti ning jätkasin oma jalutuskäiku.

Esimesel päeval olin bussiaknast märganud Alpaca poodi, kus väljas rippusid ka unenäopüüdjad. Kuigi mul üks juba on, ostetud eelmisel aastal kohalikult toimunud indiaanlaste pow wow turult, siis tahtsin ühte veel. Ja mitte mingit Hiina kaupa, vaid ikka autentset käsitööd. Mis mõte on osta mingi kultuurimeene, kui see ei ole isegi kohalikult toodetud. Leidsin siis oma jalutuskäigul selle Alpaca poe ja kuigi seal olid lahedad alpaca villast tehtud asjad ja ka lahedaid unenäopüüdjaid, siis olid kõik tooted ikkagi importkaup (Peruust või Balilt).

Stateline Transit Centeri juures ostukeskuses leidsin poe, kus kohe ukse juures rippusid unenäopüüdjad. Ainukesed autentsed indiaanlaste käsitöö märgistusega dreamcatcher'id olid nendest küll vaid pooled (ülemised ja keskel paremal). Tegelikult on üsna lihtne aru saada ka ilma spetsiaalse sildita, mis on Hiina masstoodang ja mis käsitöö. Hiinas toodetud unenäopüüdjad on värvilisemad ja suled ei pruugi olla loomulikku värvi ning on sellised kohevamad-lendlevamad-puhvis. Teises reas vasakul on üks tüüpiline näide, aga alumine rida oli loomulikumate värvidega.

Vaatasin siis poes veel ringi, igati lahedaid asju oli seal, palju kauboiteemalisi tooteid... ja kõik made in China. Ühes nurgas olid imeilusad indiaanitemaatilised riputised, mis ükski polnud indiaanikäsitöö, märgistus non-Indian products ja muidugi made in China. Tegin poele tiiru peale ja absoluutselt kõik asjad, mida huvi pärast näppisin, olid made in China. Ma pole vist kunagi nii palju silmi pööritanud kui seal poes! Ostsin ühe autentsest unenäopüüdjatest ja läksin oma teed. Vähemalt ma toetasin oma ostuga ühte navaho indiaanlast New Mexico osariigist.

Vanade autode show tänaval.

Heavenly Gondola üles mäkke. Isegi mõtlesin korra, et võiks...
aga üksi ei taha ega julge eriti sellega sõita. Krõbe pilet ($46) paneb ka
tõsisemalt järele mõtlema, kas see vaade sealt ülevalt on seda raha väärt või ei.

Kell 2pm istusin bussi peale ning sõitsin kodu poole. Sõidugraafiku järgi oli mul Sacramentos 15 minutit aega rongi peale ümberistumiseks (täiesti piisav aeg), aga buss jõudis tund aega varem kohale! Mõni ime, et mul bussis mäest alla sõites süda kohati paha oli, ju siis sõitis ja võttis pöördeid kiiremini, kui vaja. Sacramentos oli hullult lämmi ja kuum ilm, nii et see lisandunud tund aega ei olnud just kõige teretulnum muutus. Aga lõppkokkuvõttes rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh ja koju ma jõudsingi.