Monument Valley, Utah

9. aprill, laupäev
Peale Navajo National Monument pargi külastust sõitsime edasi umbes tunnise autosõidu kaugusel asuva Monument Valley navaho hõimupargi poole. Hõimupark asub Utah ja Arizona piiril, nii et ületasime järjekordselt piiri ning saabusime Utah'sse. Welcome to Utah! Ja siis Monument Valley teele keerates jõudsime jälle tagasi Arizonasesse. ☺

Kõige lollikindlam viis õigesse kohta pärale jõuda on panna GPS-il suund The View hotellile, mis on põhimõtteliselt sama koht, mis oru overlook. Monument Valley teel maksime veel enne pargitasu, auto $20, parkisime auto ja läksime uurima kus ja mis.

Monument Valley massiivsed punased jäänukkaljud on kujunenud läbi filmide lääne ikooniks. Mitmed stseenid John Fordi vesternites on filmitud Monument Valley's. Kuigi eks võib seda maastiku ära tunda ka mõnes uuemas filmis, näiteks Forrest Gump või The Lone Ranger.

See esimene vaade võttis korraks lausa sõnatuks.. ja siis hakkasin muudkui pilte klõpsutama. Isegi kui pildistasin sama vaadet mitu korda, ikka tundus, et peab veel proovima, tundus võimatu, et üks pilt suudab selle oru võimast ja aegumatut ilu edasi anda. See vaade, mis meile avanes, oli kordades parem, kui olin ette kujutanud. 

Nagu piltidelt ka paistab, lookleb orus kaljude vahel tee. See pinnasetee teeb orus umbes 17-miilise (27 km) ringi ning annab turistidele võimaluse orgu omal käel avastada. Pargitasu makstes saab ka ülevaatliku kaardi, nii et ei tasu karta, et seal ära eksib. Kuna olin lugenud internetist hirmujutte selle kohta, kuidas mõni oli kuhugi auku kinni jäänud jne, siis ei julgenud rendiautoga sinna sõitma minna. Tegu pinnaseteega, mille seisukord ei ole garanteeritud. Paistis, et ju tee on ikkagi enamasti okei, sest neid turiste oli palju, kes seda ringi läbi sõitma suundusid. 

Kuna me seal juba olime ja autoga orgu sõitma ei läinud, siis parim alternatiiv oli orgu matkama minna. Matkajatel radade vahel valida küll ei ole, sest pargis on turistidele vaid üks rada - Wildcat trail. Kuna pargis elavad praegugi navahod, siis ei tohi turistid neile ettemääratud marsruudist kõrvale kalduda, pole ju tore, kui keegi turist järsku su tagaaeda uudistama satub. 

Wildcat rada teeb 3.8 miili / 6,1 km pikkuse ringi ümber West Mitten Butte'i. Ilm oli kohati pilves ja veidi tuuline, nii et kõrbes matkates ülekuumenemise ohtu ei olnud. Alla orgu jõudes on rada suhtkoht tasane, pingutust nõuab vaid raja lõpp, mil tuleb orust tagasi üles ronida. Ma ei mäletanud, millal täpselt rajal alustasime, aga umbkaudselt võib öelda, et rajal läks meil ca 2,5 tundi. Paistis, et sinna rajale leiavad tee väga vähesed, möödusime vaid kahest paarist. Parim võimalus parki vaikuses nautida, ilma rahvatulva ja automürata. Kartsin, et kahetseme seda, et ei läinud autoga orgu sõitma, kuid see matk oli täpselt see, mida vaja oli, nii et jäime päevaga igati rahule.

Keegi elab seal..

Navaho hogan (tranditsiooniline elamu)

Navajo National Monument, Arizona

9. aprill, laupäev

Laupäeval oli plaanis kahte parki külastada. Esimene neist Navajo National Monument, mis asub Page linnast 1,5h sõidu kaugusel. Garmin muidugi ei suutnud järjekordselt seda parki leida. Kuna ma olin teekonda läbi Google maps'i mitu korda uurinud, siis oli mul umbkaudselt meeles, kus me sihtkoht kaardil oli, kuid teekond sinna tundus veidi erinev. Keerasime mingi hetk Shonto asustuse poole ning jõudsime välja mööda mäenõlva üles roniva pinnaseteeni, kus ei tundunud, et kaks autot kõrvuti mahuvad sõitma. Kuna ma olin kindel, et parki viis korralikum tee, siis keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi maanteele 98, kust veidi edasi sõites keerasime vasakule maantee 160 peale ning nägime üsna pea silti, mis suunas parki viivale asfaltteele. Kes tahab navaho reservaadi pinnaseteel sõitmise kogemust, see jõuaks parki ka meie esialgset marsruuti mööda. GPS-il oli mingi muu nimi sellele teele, aga Google maps näitab, et see on Indian Route 221 (Indn Rte 221).

Alumine navaho rahva lipp.

Navajo National Monument on rahvuspark, kus asuvad indiaanlaste esivanemate kolme iidse asustuse varemed: Betatakin, Keet Seel ja Inscription House. Betatakini ja Keet Seel varemete juurde on võimalik koos pargigiidiga matkata (tasuta), kuid seda vaid suvehooajal (mai-september) ning mõlemad on nõudlikud matkad, vastavalt 5 ja 17 miili pikad. Meil oli võimalik iseseisvalt ära näha ülevaade iidse Betatakini asustuse varemetele, kuhu viib lühike ja kerge Sandal rada, round-trip 1.3 miili / 2 km. Betatakin tähendab navaho keeles ääre peale ehitatud maja. Arvatakse, et seal elas 13. sajandil maksimaalselt 125 inimest. 

Betatakin Overlook

Betatakin nähtud, käisime mööda rada tagasi Visitor Center'i poole, kust läheb veel kaks lühikest rada: Aspen trail ja Canyon View trail. Kuna kanjonivaade meid muidugi huvitas, siis võtsime ette Canyon View raja, round-trip 0.8 miili / 1,3 km, kui ajaloolise pargivahi majani mitte minna, vaid ainult kanjonivaateni, siis umbes pool sellest. 

Möödusime raja ääres pargipingil istuvatest ja kanjonivaadet nautivatest vanainimestest, kes meid enne Sandali rajal juba möödudes teretasid. Vanahärra tegi kohe juttu ka. Paistis, et oli eelnevalt juba prantslastega püüdnud (millegipärast oli pargis ülekaalukalt prantsuse turiste), aga ei läinud õnneks, sest nood ei osanud piisavalt inglise keelt. "Ei tea, kuidas nad küll hakkama saavad, kui keelt ei oska." Meiega siis lõpuks näkkas. Soovitasid meil kindlasti proovida navaho tacosid, kuid meil jäid need seekord küll proovimata.

Betatakin kanjon