Kolmapäeval sõitsin bussiga El Cerritosse, et siis sealt läbi Wildcat Canyon ja Tildeni loodusparkide radade tagasi Berkeley'sse matkata. Tegu samal mäeseljakul (San Pablo Ridge) kõrvuti asuvate loodusaladega. Käisin maha 5,4 miili / 8,7 km marsruudil Rifle Range Rd trail>Conlon trail>Nimitz way>Wildcat Peak trail>Lower Packrat trail>Memory trail>Shelby trail.
Kuigi sõitsin ilmselgelt El Cerritosse, siis raja algusesse viiva tee äärne silt kuulutas, et jõudsin hoopis Richmondi linna. Ei tea, kas peaks linnasiltide eri tegema või... Berkeley sildil pole küll nii uhket sloganit nagu Richmondi sildil - City of Pride & Purpose -, aga see-eest kuulutab, et on tuumavaba tsoon (mis ta nüüd küll ei ole, sest ülikoolis uuritakse ju tuumateadust ka).
Matk hakkas sobivalt sügisvärvidega. Pikaks küll varjulist rada ei olnud, üsna pea jõudsin välja lagedale. Peagi leidsin Conloni raja alguse ning peale karjavärava läbimist asusin seda rada läbima. See rada lookleb mööda seljakut kuni Tildeni pargini välja (see rada on küll pigem pinnasetee kui rada). Põhimõtteliselt karjaväravast karjaväravani. Lehmapannkookidest oli aru saada, et see ala on aktiivselt kasutuses karjamaana.
Olin päris pikalt juba vantsinud ja teadsin, et varsti jõuan Tildeni alale, seega arvasin, et ma pääsen lehmadest ja saan rahus ja lehmavabalt matkata, aga ei, just enne karjaväravait sattusin lehmakarja peale. Murdsin endale ühe suurema kuivanud putke, võtsin julguse kokku ning sammusin edasi. Jõllitasid küll, aga see oli ka kogu tähelepanu, mis ma õnneks sain. (No mulle kohe üldse ei meeldi lehmad..)
Tildeni parki jõudes nägin esimese asjana pinki supervaatega lahepiirkonnale. Ideaalne koht lõunapausiks ehk siis ampsasin seda üksikut õuna, mis ma kaasa olin pakkinud.
Edasi liikudes sattusin järjekordse pingi peale, vaade San Pablo reservuaarile (sisemaa poole). Taamal paistab ka Mt. Diablo. Lahepiirkonna kaks kõrgemat mäge Mt. Diablo ja Mt. Tamalpais on need maamärgid, mida satun otsima, kui ulatuslikum vaade on. Endast ma pingil pilti ei saanud teha (sooloüritus), seega langes see au seljakotile.
Peale jupikest asfalteeritud Nimitz teed pöörasin ära kitsamale Wildcat Peak rajale, mida mööda alustasin langust seljakult alla Berkeley'sse. Möödusin teekonnal Berkeley Rotary klubi rahvusvahelisest rahusalust, mille nad lõid Tildeni parki 1955. aastal. Tegu memoriaaliga, mis mälestab nn maailma rahusaadikuid. Iga aasta istutatakse üks puu ja valitakse isik või organisatsioon, kes on maailma rahusse panustanud.
Mäest alla Jewel järve juurde jõudes suundusin väiksemaid Lower Packrat, Memory ja Shelby radu pidi pargist välja. Need rajad suutsid meeldivalt üllatada, looklesid läbi sügisvärvides tiheda ja lopsaka taimestiku, hoopis teistsugune elamus kui kuivadel radadel mööda mäeseljakut, kus pilt on tihti kuust kuusse muutumatult sama. Jäin oma matkaga ülimalt rahule, sest kõik rajad pakkusid erinevaid elamusi. Ainuke tõrvatilk meepotis oli matkale järgnev bussi ootamine, sest muidugi ei või buss siis saabuda, kui mul vaja.
