Taxes, taxes..

Võtsin eelmise aasta maksudeklarid käsile. Eesti oma sai paar päeva tagasi sujuvalt ja pikema ajakuluta esitatud, USA oma(de)ga tuleb aga pikemalt ajusid ragistada. Praeguseks on käsil juba neli erinevat vormi ja osariigimaksud on alles veel järjekorras. See enda töövõtjaks olemine ei tee mu makse ka teps mitte kergemaks. :(

Arvutasin esimese hooga umbkaudse tulemuse ja...

Raamatuklubindus

Täna kohtus me väike Berkeley tuttavatest koosnev raamatuklubi teist korda. Esimene raamat, mida lugesime, oli Jhumpa Lahiri "Namesake", teine Cheryl Strayed'i "Wild: From Lost to Found on the Pacific Crest Trail". Ma ei hakka neid raamatuid siin pikalt tutvustama, aga üldistavalt võib öelda, et mõlemad olid lugemist väärt. Mõlemast raamatust on vändatud ka film ja kumbagi neist filmidest ma pole veel näinud. Mis on hea, sest ma eelistangi enne filmi nägemist kõigepealt raamatut lugeda. Seda võib küll öelda, et "Wild''i" lugemine sujus kuidagi paremini, raamat oli köitvam ja dünaamilisem ning kuigi seal on kajastatud mitmeid kurbi sündmuseid, ei anna need raamatule läbivat traagilist ja rõhuvat nooti, nagu see mulle tundus "Namesake'i" puhul. Samuti on "Wild" mulle isiklikult huvitav lugemine, kuna Pacific Crest Trail on minus juba varem huvi tekitanud. Tegemist on Mehhiko piirist Kanada piirini mööda mäeahelikke kulgeva üle 4000 km pika matkarajaga.

“…the death of my mother was the thing that made me believe the most deeply in my safety: nothing bad could happen to me, I thought. The worst thing already had.”

“It only had to do with how it felt to be in the wild. With what it was like to walk for miles for no reason other than to witness the accumulation of trees and meadows, mountains and deserts, streams and rocks, rivers and grasses, sunrises and sunsets. The experience was powerful and fundamental. It seemed to me that it had always felt like this to be a human in the wild, and as long as the wild existed it would always feel this way.”

“Their leaving made me melancholy, though I also felt something like relief when they disappeared into the dark trees. I hadn't needed to get anything from my pack; I'd only wanted to be alone. Alone had always felt like an actual place to me, as if it weren't a state of being, but rather a room where I could retreat to be who I really was.”

“Perhaps being amidst the undesecrated beauty of the wilderness meant that I too could be undesecrated, regardless of what I'd lost or what had been taken from me, regardless of the regrettable things I'd done to others or myself or the regrettable things that had been done to me. Of all the things I'd been skeptical about, I didn't feel skeptical about this: the wilderness had a clarity that included me.” 

Nädalavahetuse väljasõit Santa Cruzi

Viimase aja trendiks on, et aina rohkem aega kulub töötamisele või tööle mõtlemisele. Pluss siis lisada juurde igasugused tööga seotud üritused. Mõni ime, et viimastel nädalatel olen end mitmeid kordi leidnud mõtlemast, kuidas ma end nii töörežiimi olen suutnud tõmmata, et tunnen, nagu oleks ajahädas. Igatahes päädis see sel nädalal sellega, et kuigi mul oli reedeks hotellituba Santa Cruzis kinni pandud ning plaan seal küljeluu sünnipäeva kahekesi tähistada, siis ei olnud ma jõudnud midagi muud mõelda ega planeerida peale selle, kus hotell asub ja kui kaugel see rannast on. Hakkasime reedel siis kolme paiku sõitma, et enne päikese loojumist kohal olla ning suuremat liiklusummikut vältida. Kahe tunni pärast olime kohal, jätsime auto hotelli parkalsse ning jalutasime Santa Cruzi ranna poole. 

Sattusime põlengut tunnistama. Millegipärast oli kohal terve paraad
politseiautosid.

Santa Cruzi rannas asub Boardwalk lõbustuspark, kust me oma teekonnal kai peale läbi jalutasime. Ma olin lootnud näha rannas päikeseloojangut, aga päike loojus hoopis kuhugi paremale maariba taha. Lohutuseks oli see, et taevas oli armsalt roosa. Santa Cruzi rannakai on nagu ostutänav - täis restorane ja suveniiripoekesi. Jalutasime peaaegu kai lõppu välja, et sealses Mehhiko kalarestoranis õhtustada ning margariitadega tähistada. Kuna ma kangemat alkoholi pole ikka väga ammu enam mekkinud, siis tundub, et ma olen sellest täiesti välja kasvanud, sest kangema alkoholi maitse no kuidagi ei istu enam. 

Järgmisel päeval oli esimeseks mõtteks randa minna, kuid kuna lubatud selge ilma asemel oli ilm pilves ja üsna jahe ning rannailmaks ei kvalifitseerunud, siis võtsime suuna West Cliff Drive'le. West Cliff tee ääres oli mitmeid parkimiskohtasid, kuid enamus olid selleks ajaks juba autodega täitunud. Me lõpuks leidsime ka enda autole koha ning suundusime majaka juurde ringi vaatama. Parajasti oli käimas mingi surfarite üritus.

Edasi võtsime suuna Ano Nuevo kaitsealale, kus on üks lonthüljeste kolooniaid. Asub see park pooletunnise sõidu kaugusel Santa Cruzist mööda maalilist rannikumaanteed Highway 1. Kuna mul oli kodutöö tegemata, siis ei teadnud ma, kas ja kus maantee ääres on mingeid kohti, kus tasuks peatusi teha ja saaks lühikese jalutuskäigu alla randa teha vms. Autojuht ei ole mul ju selline, kes iga ilusa koha peal tahaks peatuda. Kui hoog on sees, siis peatumine on ju tülikas. Khm.

Ano Nuevo pargis on detsembri keskpaigast märtsi lõpuni võimalik lonthüljeste kaitsealal käia vaid giidiga. Kuna internetis olid kõik piletid välja müüdud, siis ma ei lootnudki giidiga matkale saada, vaid lootsin, et seal on teisi matkaradasid, mida saab ka ilma giidita väisata. Saime aga koha peal pileti kahe tunni pärast toimuvale matkale. Neil on mingi varu pileteid, mida nad samal päeval koha peal väljastavad. Giidiga tuuri tasu on $7 inimesele, pluss auto parkimine $10. Ostsime piletid innukalt ära, kuid see kaks tundi ootamist oli paras katsumus. Esimese kolmveerand tunnikest väisasime matkaradasid, ülejäänud aja istusime autos tuulevarjus, küljeluu tukkus ja mina lugesin raamatut. Olemine läks uniseks ja motivatsioon langes.

1.30pm olime siis kogunemiskohas platsis ja valmis need hülgelised ära nägema ning edasi sõitma. Ma ei olnud targu oma kannatamatule küljeluule maininud, et giidiga matk tuur võtab aega 2,5 tundi. Ja see 2,5 tundi ära läks ka. Ekskursioon kulges osaliselt mööda liivadüüne ning viis kahte lonthüljeste kolooniapaika vaatama. Kõik oli väga tore ja kena, aga ausalt öeldes ma kujutasin, et need kolooniad on suuremad. Kuna me oleme mõned aastad tagasi lõuna pool Big Sur'i, San Simeoni lähedal, juba varem lonthüljeste kolooniat näinud - täiesti tasuta, maantee ääres ja muljetavaldav -, siis ma millegipärast ootasin giidiga ja raha eest midagi rohkemat.

Ootame väravas ekskursiooni algust. Pildile on jäänud ka meie giid Richard.

Taamal paistab Ano Nuevo saar maha jäetud majaga, mis on asustatud
merilõvide poolt.

Berkeley Marina

Parajasti on veebruari kohta tavatu soojalaine, sooja nii 22 kraadi, nii et otsustasime laupäevast võimalikult suure osa õues veeta. Võtsime ette jalutuskäigu Berkeley jahisadamasse, et seal väikest piknikku pidada ning ilusat ilma ja vaadet lahele nautida. Vaade mägedele, San Franciscole ja sildadele oli üllatavalt selge, ei mingit tavapärast udusust. 

Peale lõunapausi võtsime enne koduteed veel sihiks Acme pagaritöökoja, et sealt ühte rukkileiba prooviks osta. Ostsime prooviks New York Rye leiva, mis on täitsa hea, ainult et mitte see Eestis tavapäraselt tume rukkileib, vaid pigem nagu peenleib, hele ja köömnetega. Üllatavalt tuli läbitud teekonna pikkuseks 6.5 miili ehk 10.5 km. Kuna ma olin eelmistel päevadel spordiklubis tublilt trenažööri väisanud, siis andsid need 10 kilomeetrit kodu poole käies üsnagi selgelt tunda.

Ilus ilm päädis imeilusa loojanguga. Meie köögiaknast on veidi näha Marina maakonna mäetippe ning seega saame ka veidi loojangu värvidest osa. Pildile muidugi ei jäänud nii ilus, kui see tegelikkuses oli.

Idakallas, bürokraatia ja ilmateade

USA-s passi uuendamine on peavalu.. vähemalt Läänekaldal. Eesti riigil on esindused ju ainult Idakaldal - nimeliselt New Yorgis ja Washington DC-s. Ehk siis ma pean taotluse esitamiseks ühte neist kahest kohale minema. Pass on võimalik kätte saada teatud aukonsulite käest, muidugi mitte San Francisco aukonsuli käest eks ole, vaid lähimad asuvad Los Angeleses ja Seattle'is. Ehk siis jälle on vaja reis ette võtta. Ja siis veel dilemma, et kui ma nagunii Idakaldale lendama pean, siis kumb linn valida - New York või Washington DC. Pikk lend mõlemal juhul.. Ja kui ööbida ei taha, siis tuleb öö läbi lennata, et hommikul kohal olla, oma asjad ära ajada ja õhtul tagasi kodu poole lennata. Sama hea, kui 24h magamata olla.

Vaatan siis New Yorgi ilmateadet ning ... lubab lumesadu??

Ma olen siin päikese all vist täiesti ära hellitatud juba, sest ma tõsiselt kaalun oma sõitu edasi lükata, kuni on vähe kevadisem ilm.