Kohukesed ja surnuaed

Kuna jõulud muudkui lähenevad, siis vaikselt oleme hakanud jõulusöömaaja peale mõtlema ehk siis sellele, kuidas veidi traditsioonilisemat mekki lauale saaks. Peale mõningast googeldamist otsustasime laupäeval Oaklandisse/Piedmonti üht vene(?) poodi tšekkama minna. Internetiuuring lubas verivorsti (blood sausage). Otsustasime liikumise kasuks ning jätsime auto koju. BARTi oodates hakkas silma, et kuidagi imelikult palju jõuluvanasid oli platvormil ja igas peatuses tuli neid aina juurde. Loogiline järeldus -- San Franciscos toimub kindlasti mingi jõuluvanade üritus või paraad vms. Tundus huvitav, aga jätkasime ikkagi verivorstijahiga. Kui juba, siis juba.

Leidsime eest üllatavalt laheda poekese (Euromix Delicatessen), kust Eesti stiilis verivorste küll ei leidnud, aga kus oli saada verikäkki (mis praadides jääb küll pehme ja võib ära laguda..), kohukesi! (Karums ja Dadu / Läti ja Leedu), halvaad, šefiiri šokolaadis, parankasid, kohupiima, Boržom mineraalvett, sprotte, jne. Minu jaoks oli päeva pärl muidugi kohukesed, ülejäänud oli lihtsalt lisaboonus. Homseks on paigas juba plaan minna kohukeste varu täiendama. Palju ei raatsi korraga osta ka nagu, hind nii veidi krõbeda võitu - $1.09 / tk. Umbes 2-3 korda kallim kui Eestis?

Tituleerisin selle poe vene poeks, sest lõviosa kaubast paistis olevat venekeelse kirjaga ja üks nurk oli pühendatud hohloma stiilis nõudele.

Peale poodlemist suundusime lähedal asuvale Mountain View surnuaiale jalutama. Tegu 19. sajandi keskel asutatud park stiilis surnuaiaga, kuhu on maetud paljud kunagised kuulsamad nimed. Surnuaia arhitektuur ning laiad jalgrajad on muutnud surnuaia üheks kohalike seas levinud jalutamiskohaks. Kuigi olin kuulnud, et seal võib metsikuid kalkuneid kohata, ei sattunud meie teele küll ükski. Kolleegi sõnul luges ta ühel jalutuskäigul kokku üle 20 kalkuni. Meie skooriks jäi zero.

Laupäev linna peal

Laupäeval toimus San Francisco Läti majas Balti jõuluturg, kuhu mul siis oli ka tõsine plaan minna. Mitte siis sotsialiseeruma, vaid uurima, kas ehk müüakse leiba või verivorsti. Verivorsti koha pealt teadsin, et see peaks üsna ime olema, kui seda peaks saada olema. See tähendaks, et keegi kodus tegi ja raatsib neid ka müüa. Leiba aga millegipärast lootsin, et ehk on saada. Ei olnud kumbagi. Saada oli käsitööd, küpsiseid ja kommi-shokolaadi. Ja no mingi kohvikulett oli ka, kus mingit kooki ja pirukat sai osta ja koha peal süüa, sellest vist ka see rahvamass, mis seal niisama hängis ja mul ees oli. Tegin tiiru peale, ostsin ühe suure Kalevi jõulushokolaadi, mis maksis tubli $14, ja tegin minekut.

Kuna ma juba San Franciscosse olin sõitnud, siis võtsin veel plaani Hiinalinnast suveniiripoest õepojale paar suveniiri osta. Tal oli peale kevadist reisi kodus suveniiridest puudus tulnud ja oli endale ostetud kitarr-pudeliavaja-võtmehoidja ka ära andnud ning minu ülesandeks sai siis vaadata, kas ma saan talle uue osta. 

Peab ütlema, et täitsa mõnus oli hilisel pärastlõunal linna peal jalutada. Meeldivalt vähe inimesi, sai rahus jõulukaunistusi nautida. Kodus siis maiustasime Kalevi shokolaadiga ning analüüsisin, kas siis on midagi nii erilist, et peaks taga igatsema või midagi. Otsustasin, et on umbes sama mekiga nagu Ritteri shokolaad, nii et ei, Kalevi shokolaad ei ole minu jaoks asendamatu.

Matk Wildcat kanjonist Tildenisse

Kolmapäeval sõitsin bussiga El Cerritosse, et siis sealt läbi Wildcat Canyon ja Tildeni loodusparkide radade tagasi Berkeley'sse matkata. Tegu samal mäeseljakul (San Pablo Ridge) kõrvuti asuvate loodusaladega. Käisin maha 5,4 miili / 8,7 km marsruudil Rifle Range Rd trail>Conlon trail>Nimitz way>Wildcat Peak trail>Lower Packrat trail>Memory trail>Shelby trail. 

Kuigi sõitsin ilmselgelt El Cerritosse, siis raja algusesse viiva tee äärne silt kuulutas, et jõudsin hoopis Richmondi linna. Ei tea, kas peaks linnasiltide eri tegema või... Berkeley sildil pole küll nii uhket sloganit nagu Richmondi sildil - City of Pride & Purpose -, aga see-eest kuulutab, et on tuumavaba tsoon (mis ta nüüd küll ei ole, sest ülikoolis uuritakse ju tuumateadust ka).

Matk hakkas sobivalt sügisvärvidega. Pikaks küll varjulist rada ei olnud, üsna pea jõudsin välja lagedale. Peagi leidsin Conloni raja alguse ning peale karjavärava läbimist asusin seda rada läbima. See rada lookleb mööda seljakut kuni Tildeni pargini välja (see rada on küll pigem pinnasetee kui rada). Põhimõtteliselt karjaväravast karjaväravani. Lehmapannkookidest oli aru saada, et see ala on aktiivselt kasutuses karjamaana.

Olin päris pikalt juba vantsinud ja teadsin, et varsti jõuan Tildeni alale, seega arvasin, et ma pääsen lehmadest ja saan rahus ja lehmavabalt matkata, aga ei, just enne karjaväravait sattusin lehmakarja peale. Murdsin endale ühe suurema kuivanud putke, võtsin julguse kokku ning sammusin edasi. Jõllitasid küll, aga see oli ka kogu tähelepanu, mis ma õnneks sain. (No mulle kohe üldse ei meeldi lehmad..)

Tildeni parki jõudes nägin esimese asjana pinki supervaatega lahepiirkonnale. Ideaalne koht lõunapausiks ehk siis ampsasin seda üksikut õuna, mis ma kaasa olin pakkinud.

Edasi liikudes sattusin järjekordse pingi peale, vaade San Pablo reservuaarile (sisemaa poole). Taamal paistab ka Mt. Diablo. Lahepiirkonna kaks kõrgemat mäge Mt. Diablo ja Mt. Tamalpais on need maamärgid, mida satun otsima, kui ulatuslikum vaade on. Endast ma pingil pilti ei saanud teha (sooloüritus), seega langes see au seljakotile.

Peale jupikest asfalteeritud Nimitz teed pöörasin ära kitsamale Wildcat Peak rajale, mida mööda alustasin langust seljakult alla Berkeley'sse. Möödusin teekonnal Berkeley Rotary klubi rahvusvahelisest rahusalust, mille nad lõid Tildeni parki 1955. aastal. Tegu memoriaaliga, mis mälestab nn maailma rahusaadikuid. Iga aasta istutatakse üks puu ja valitakse isik või organisatsioon, kes on maailma rahusse panustanud.

Mäest alla Jewel järve juurde jõudes suundusin väiksemaid Lower Packrat, Memory ja Shelby radu pidi pargist välja. Need rajad suutsid meeldivalt üllatada, looklesid läbi sügisvärvides tiheda ja lopsaka taimestiku, hoopis teistsugune elamus kui kuivadel radadel mööda mäeseljakut, kus pilt on tihti kuust kuusse muutumatult sama. Jäin oma matkaga ülimalt rahule, sest kõik rajad pakkusid erinevaid elamusi. Ainuke tõrvatilk meepotis oli matkale järgnev bussi ootamine, sest muidugi ei või buss siis saabuda, kui mul vaja.

Mrs. Darcy

Kes oleks arvanud, et Elizabethi ja Mr. Darcy filmil ("Uhkus ja eelarvamus") on USA-s erinev lõpp. Ehk siis on olemas sellele filmile nn. UK lõpp ja US lõpp. Ma ei tea nüüd, mida arvata, kas üks on parem kui teine? UK versioon lõppeb seal, kus isa raamatukogus naerab. Ja kuigi see lõpp oli ka pro, siis on mul ikkagi tunne, nagu oleks mind kommist ilma jäetud.

Laupäevane inspiratsioon

Log off, shut down.. Go outside!

Laupäeval tegime väikese matkaringi EBMUDi (East Bay Municipal Utility District) hallata oleval Tildeni pargiga piirneval alal. Tegu sama mäeseljakuga, kus Tildeni looduspark asub, ühel pool seljakut on Tilden ja Wildcat looduspargid ja teiselpool protected watershed ala, kus on vaid paar rada, kus tohib peale loa ostmist matkata. Luba San Pablo reservuaari ümbritseval alal matkata maksis mulle $10 aasta kohta ja kaasa võin võtta otsesed pereliikmed ning kolm sõpra. Päris hea diil.

Sõitsime autoga siis üles mäkke Tildeni Inspiration Point'i, parkisime auto ning läksime Inspiration rajale kõndima. Nägime rajal ainult ühte inimest, aga mitut kitse, paarikümmet kalkunit ning ühte jänest. Matkasime alla San Pablo reservuaari kallast mööda jooksva San Pablo Dam teele, kus siis käisime natuke mööda asfalteed, kuni leidsime rajaotsa, mida mööda mäkke tagasi oli plaanis minna. Kuna seal ei olnud enam jalakäijatele avanevat väravat, siis tundus, et see rada ei olnud avalikkusele kasutamiseks, luba või mitte, kuigi Google kaardil on rada ja raja nimi ära märgitud. Mis siis ikka, juba käidud teed mööda ei olnud soovi tagasi minna, nii et ronisime lihtsalt üle värava ning läksime ikkagi seda rada mööda tagasi "inspiratsioonipunkti". Ring iseenesest oli lühike 3.1 miili / 5 km, kuid üles mäkke tagasi käimine oli piisav trenn. 

San Pablo reservuaar

Siht paistab - San Pablo Dam Road

Heietused

Tänaseks oli plaanis minna matkama, kuid selle plaani rikkus vihm. Kuna öö läbi kallas, siis on rajad kindlasti korralikult mudased. Nii et selle asemel kirjutan blogipostitust. Saab siia ka siis midagi kirja. 

Otse loomulikult hakkab sadama siis, kui ma spordiklubi lepingu lõpetan, plaaniga rohkem vabas õhus liikuda, selle asemel, et kardioruumis trenakal vändata. Juttu on olnud küll, et El Nino (Vaikse ookeani kliimatsükkel, mis esineb ca 3-5 aasta tagant) toob selleks talveks rekordvihma, aga ma pole seda oma plaanides nagu arvestanud. Vähemalt on mul sel talvel kummisaapad, millega vesistel tänavatel sumbata. Siiani on ilm olnud kuiv ja soe, nagu alumiselt pildiltki näha. Ausalt öeldes ei mäleta, millal viimati korralikult vihma sadas... kevadel millalgi, mai-aprill?

Sunday Streets @ Berkeley, 18. oktoober.
Päris tihti on üritusi, mille raames mingi(d) tänav(ad) kinni pannakse.
Ka talunike turg igal pühapäeval või siis block party.
Teeks ka tänaval peo ja paneks meie kvartali raames tänava kinni - $15 eest
oleks ju täitsa mõeldav?

Luikkõrvits või pudelkõrvits?

Igakord, kui seda lille nägin, mõtlesin, et õied on kui linnud.
Googeldasin siis pildi järgi lille nime ning otseloomulikult on see
kuninglik paradiisilinnulill, Bird of Paradise.

Imetlusväärne üleriigiline Little Free Library projekt.
Selliseid miniraamatukogusid peaks Ameerikas praegu olema 30 tuhat,
igaüks muidugi isenägu, kuna see on ikkagi naabruskonna luua ja hallata.

Postituse lõppsõna tuleb mu aliaselt Catherine'ilt. Selle aliase määras mulle kallis Google. Kolleeg vaatas minult saadud kirja ning kommenteeris, et Gmail pakub talle kirja tõlget eesti keelde või eesti keelest, ja hetk hiljem vaatame mõlemad hämmastunult, et kirja signatuur näitab, et e-kiri on kelleltki Catherine'ilt. Paistab, et Google pidas paremaks mu nime ära tõlkida ja Riinast sai Catherine. Peale Rina ja Rinna olen nüüd siis ka Catherine. Mis siit veel puudub?

Matk San Bruno mäkke

Võtsin kolmapäeval ette teekonna San Bruno mäkke. Asub see mägi San Francsico poolsaarel ning moodustab San Bruno Mountain looduspargi. Park on ümbritsetud linnadega South San Francisco, Daly City, Colma ja Brisbane. 

Colma on eriti huvitav linnake, kuna seal ei paista midagi muud olevat peale surnuaedade. San Francisco keelustas 20. sajandi alguses uute surnuaedade loomise ja seejärel kolis olemasolevad surnuaiad linnast välja Colmasse ehk nn. hingede linna (the City of Souls). Enamus linna maast on surnuaedade all (16 surnuaeda), seega pole imestada, et sealne asustus on 1400 elanikku ning 1,5 miljonit "hinge".

Kõige lihtsam ligipääs San Bruno Mountain pargi matkaradadele on muidugi autoga, aga ma leidsin ühe rajaotsa, mis on päris rongipeatuse lähedal ning võtsin teekonna ette ühistranspordiga. 45-minutiline rongisõit Colma jaama möödus raamatuklubi raamatut lugedes. Järgmine nädal võõrustan meie klubi igakuist kohtumist ning mul ei ole raamatki veel läbi.. Tassisin siis selle peaaegu 500-leheküljelise "telliskivi" matkale kaasa, sest plaanisin pargis pingi peal lugemistunnikese teha. Ei leidnud pargis küll sellist pinki, kus seda plaani realiseerida, kuid rongisõit läks vähemalt kiiresti.

Plaanis oli läbida Summit Loop trail, kuid rajani jõudmiseks tuli kõigepealt üles seljakule saada. Ma ei olnud ausalt öeldes selleks valmis, et see rajaots, mis linnast seljakule üles viib, on nii järsk. Päris keeruline oli lahtisel pinnasel jalgealust leida ja seljakott muidugi tõmbas ka vales suunas. Tegin päris mitu pausi, kus vaagisin, kas minna edasi või tagasi. Puhtalt sellepärast, et ma kodust juba nii kaugele olin tulnud, rühkisin edasi, kuigi muretsesin seda kadalikku läbides, kas mu kangekaelsus mitte mulle pärast kätte ei maksa, sest seda rada pidi on vaja alla ka pärast tulla.

Üles jõudes ootas mind ees lihtne rada, ainult sujuvad tõusud ja langused. Mis oli ka hea, sest see esimene etapp väsitas jalad korralikult ära. Summit Loop trail on minu arust üks ilusamaid radasid heade vaadete ning mitmekesise taimestikuga. Raja lõpupoole jõudis mäeseljakuni ookeanilt liikuv udu, mis ühes tuulega oli parajalt jahutav kogemus. Päris huvitav oli jälgida, kui kiiresti udu üle seljaku orgu liikus. 

Kokku läbisin 4.2 miili / 6.75 km, mis pole kõige pikem vahemaa, aga koos kadaliku osaga rohkemgi kui piisav. Nagu näha, sain mäe otsast ikka alla ka, kuigi jalg päris mitu korda libises mööda lahtiseid kive. Kuigi ma olen mitu korda sarnastel radadel saatust trotsinud, on siiani õnneks jäänud jalad välja väänamata.

Ronkade kogunemispaik

Oli küll üks sobiv pink, aga rajaots sinna oli kinni.. Vaade San Franciscole.

Algab operatsioon alla minek.