February 9, 2019

Jääaeg

Veebruarisse oli meil planeeritud koguperereis Kanaari saartele, soojale maale. Esimest korda pidime sõitma koos õe perega ja ema ning tema elukaaslasega reisile. Mõned päevad enne seda oli meil aga vaja erakorraliselt sõita Hiiumaale. Ilm oli krõbe.

Kes Hiiumaal käinud, teab, et praamisõit võtab väga kaua aega. Olles harjunud Saaremaa ja mandri vahelise lühikese otsaga, tundub see algselt parajalt piinarikas. Kui on piisavalt tegevust (süüa, lugeda, jutustada), siis see asi nii hull ei olegi. Samuti on alati huvitav jälgida läbi jää murdmist. Lapsena olen just Hiiumaa ja mandri vahel olnud praamiga jäävangis. Lihtsalt ei saanud enam edasi. Tükk aega koha peal nikerdamist ja praam keeras otsa tagasi. Toona me saarelt minema ei saanudki. 

Jäine meri on alati aegumatult ilus, nii sai ka sellest paar pilti klõpsatud. 

January 15, 2019

Nädalalõpp Londonis

Jaanuaris võtsin sõbrannaga ette nädalalõputripi Londonisse. Ausalt öeldes mind linnad ei tõmba ja seega ka mitmed Euroopa sihtkohad mitte. Samas mulle meeldib arhitektuur ja sai mõeldud, et korra võiks Londonis ka ikka ringi vaadata. Mõeldud-tehtud, skoorisin odavad lennupiletid ja tegime plaanid. Kohale jõudes sain malbelt öeldes väikest viisi šoki, et nii pikk saba oli piirikontrolli järjekorras. Mõtlesin lausa, et see reis pole seda vaeva väärt. Aga kui rongiga Londonosse jõudsime, siis see algne metroo tohuvapohu oli juba niivõrd suurlinlikult tuttav USA ajast, et juba tekkis väike deja vu. Pikalt siiski reisist ei heietaks, võtan lühidalt kokku ja teen pigem fotoloo. 

Kus käisime, mida tegime?

Käisime jala nii parkides kui linnatänavatel.. Sealhulgas ka kuulsal shopingutänaval, mis valmistas mõneti pettumuse. Ei tulnud koju punnis kohvritega, nagu sai loodetud. Samme sai aga tehtud piisavalt.
Imetlesime londonlaste armastust punase värvi vastu nii maa peal kui ka maa all. Huvitav, kuidas punane muidu tavalist linnapilti elavdab. Londoni turismi-Nokia.. või peaks ütlema Skype?
Käisime Sherlock Holmesil külas ehk siis arendasime oma kujutlusvõimet. Igati win-win. Olgu selle Sherlockiga nagu on, aga majamuuseum oli lahedalt vana ehtlondonliku miljööga. Vabalt võis kujutleda end 19. sajandisse. Sellistes kohtades ma alati kujutlen, kes ja kuidas on seal kunagi elanud. See on selline kahe teraga mõõk - ühest küljest huvitav, teisest küljest nukker.
Uudistasime ka mõned must-see kohad ära ehk siis vaatasime, kas lossid ja sillad ikka veel seisavad. Seisid. Kuigi piltidel on ilm sombune ja tume, siis tegelikult piilus aeg-ajalt ka pilve tagant päike ning meeleolu nii sünge meil ei olnud. 
Big Beniga ei vedanud meil aga seekord üldse. See Londoni ikoon on veel päris pikalt remondis. Samas oli seal peale suure Beni teisi tegelasi, keda jäädvustada.
Reisi lõpetasime magusalt, M&M maailma külastades. Ka seal asjad kordusid.. nagu ka poed Londoni tänavatel kordusid ja kordusid. Repetitive much? Ei saa öelda, et võõrsil on rohi rohelisem kui kodus, aga gargoyle oli seal ikka oluliselt rohkem.

August 15, 2018

Alatskivi matkarajal

Pühapäeval sõitsime pooletunnise sõidu kaugusele Alatskivile sealse järve ümber kulgevale rajale käima. Tegu lühikese ca 4,5 km pikkuse matkarajaga. Rada viib läbi kaskede allee rohumaale, kus paikneb ilus "kollase akna" vaade Alatskivi lossile. Sealt keerasime paremale ning peale trummi ületamist jätkasime järve teisel kaldal. Otsustasime teha ka kõrvalepõike Kalevipoja sängi juurde. Sängi sai ronida mööda puidust treppi, mis oli tore vaheldus tasasele rajale. Lossi poole käies jõudsid kohale tugevad tuuleiilid (lähenesid tumedad pilved) ning puudealleed läbisime tugeva kohina saatel. Lossi juurde jõudes tegime ümber lossi tiiru, uudistasime siit ja sealt ja suundusime tagasi auto poole. Suurem osa teest koju sõitsime vihmasajus, nii et igati hästi ajastatud väike trip.
 

August 14, 2018

Rekordkiire trip Lätti ja Leetu

Suvel tekkis mõte teha trip Lätti ja Leetu. Ei ole neis naaberriikides ju õigupoolest eriti käinudki, v.a tööasjus Riias, kus sai bussipeatusest taksoga büroohoonesse ja tagasi sõidetud, ning Riia lennujaama teenuseid kasutatud. Minu mõte aga võtta kätte ja käia mitmed looduspargid ja ägedamad kohad läbi kukkus aga välja nii, et mees ütles, et võime siis kahe päeva pärast minna ja ta pani majutuse Palangas kinni. Mina siis pärisin vastu, et misasja, üheks ööks panid majutuse või - et üks päev lähme ja teine päev tuleme?! Wtf? Igatahes pandi ultimaatumi ette, et võta või jäta. No kui alternatiiv on üldse mitte minna, siis muidugi võtan selle, mis pakutakse. Aga nagu ka ette teadsin, kulus sõidu peale nii palju aega, et ega kõrvaltegevusi eriti ei olnud. Nii et kui keegi sõpradest oleks valmis minuga tõelist trippi ette võtma, siis oleksin ikkagi käsi. Mehega on mul raske reisil käia, kõik reisid peavad olema über-lühikesed. Käisin ju ka Californias väga palju just üksi matkamas. 

Kui Leetu jõudsime, siis oleksime nagu jõudnud põldude ja traktorite maale. Iga natukese aja tagant pidime kiiruse maha võtma ning traktori taga möödasõidu võimalust passima. See oli seal nii tavaline, et tagasi sõites ei jõudnud oodata, millal Läti-Leedu piirist üle saab.
Palangas suundusime peale check-in'i ranna poole. Kaasa ei võtnud ei rahakotti ega telefoni, nii et pildid on ainult vaimusilmas. Rahvast oli seal ka õhtul palju, aga rand ei olnud niimoodi korrastatud ja arendatud nagu Pärnus. Rannas põhimõtteliselt puudus piki randa jooksev laudtee ja ühest ranna otsast teise käidi mööda mereäärt, kus oli kõvem jalgealune. Rand ise oli pikk, aga kitsas. Mere madalam osa oli ka osaliselt vetikate meelevallas, aga meie sattusime sellisesse ossa, kus vetikaid eriti ei olnud. Kõige olulisem oli aga, et ilm oli ilus ja vesi mõnus.

Pärast ujumist ja peesitamist kõndisime tükk aega mööda mereäärt kai poole, et siis ka natuke mööda kaid kõmpida ja rannale tagasi vaadata. Siis avastasimegi, et mööda mereäärt ongi ainuke võimalus nii pikalt liikuda. Kai juurde suunduv tänav ongi seal vist nimetatud promenaadiks. Džiisas... Selline kommertslik bling, et võttis silme eest kirjuks. Kõiksugu putkasid-restorane-kohvikuid-atraktsioone-müügipunkte jne, aga paljud selle eest tundusid lihtsalt turistilõksud.

Kuna meil olid kõhud tühjad, siis vaatasime selle pilguga ringi, kust saaks mingi kiire õhtuampsu. Põikasime sisse ühte kiirtoidukohta, kus olid üleval need standardsed hamburger-wrap-jm reklaampildid. Tellisime tüübilt kaks hamburgerit - no seda, mis pildil oli eks, seda tüüpilist euroburgerit -, ja saime elu kõige jubedamad ja kahtlasemad hamburgerid üldse. Ma ei tee nalja - sellist jama pole ma enne näinud. Suured kuivad (magusad!) saiad, vahel mingi 2mm paksune litsutud tundmatu päritoluga "pihviline", mis paistis toores (täiesti arusaamatu, mis asi see oli), ja mõned valged kuivanud rootsud (kapsas?). Ma võtsin väikese ampsu prooviks (ma olen tugeva kõhuga maalaps ju ikkagi), sest no ei ole võimalik ju burgerit ära käkkida, ja no täiesti söödamatu. Läksime edasi ja viskasime oma burgerid täiega prügikasti. Rohkem seal tänaval õnne ei hakanud proovima.

Järgmisel päeval oli meil plaan hommikul minna Birute parki ja merevaigumuuseumi, aga kuna ärgates kärgatas akna taga äike ja sadas vihma, siis võtsime lihtsalt suuna Läti poole, kus lubas ilusat ilma. Lätis võtsime suunas Sigulda linnale, kust saab alguse Gauja rahvuspark. Käisime uudistamas Sigulda ordulinnuse varemeid. Kuna ma võrdlen kõike Eestiga, siis muidugi võib Eestis leida samaväärseid või paremaid linnuseid (Kuressaare piiskopilinnus, Viljandi ordulinnuse varemed), seega väravas võtab ehk kahtlema, kas sinna raha eest on mõtet minna - pilet 2,00 nägu -, aga iseenesest ei kahetse, et läksime. Tuleks küll arvestada, et väga palju olemasolevast linnusest on rekonstrueeritud.
Ala ühes nurgas asub puidust vaatetorn, mis on ehitatud varemete sisse. Sealt avaneb vaade Gauja orule, mis on praegusel aastaajal ühtlaselt roheline. Teiselt poolt orgu vaatavad linnusele vastu Krimulda ja Turaida lossid.
Teisel pool orgu paremal väike valge laik - Krimulda loss.
Turaida loss
Rahvuspargis käisime veel kuulsa Gutmanis koopa juures. Jäi kohe tee kõrvale. Selline mitte eriti sügav avaus, mille vaatamisväärsus on minu hinnangul vanad graveeringud. Jätsime auto parklasse (tasuline) ja koobas oli sealt põhimõtteliselt kiviga visata.