Käigud Eestis - lossid ja metsad

No nii pool aastat on siin vaikus olnud - pean tunnistama, et talvel Eestis midagi sellist ette nagu ei võta, et viitsiks sellest blogida. Viimase paari kuu jooksul oleme ka Eestimaal natukene ringi vaadanud. Viimasel Pärnust Tartusse sõidul tegime eksprompt paar kõrvalepõiget vaatamisväärsuste juurde (mõlemad Valgamaal). Ilm oli tavapäraselt hall ja sombune, aga piisavalt soe, et tahta autost välja astuda. Esimene käik oli Taagepera lossi juurde. Taagepera küla oli peale talve hall ja kuidagi depressiivne ning ka loss oli selline .. tume. Tõsine keskkaeg, kuigi see "loss" on ehitatud 20. sajandi alguses, nii et üsna uus ehitis. Pidi olema Eestis üks esinduslikumaid ja suursugusemaid juugendstiilis losse. Kuni 2002.a. tegutses mõisahoones vaimuhaigla ja sanatoorium, nii et veidike nagu spooky.

Printsessid jäid päästmata

Järgmise kõrvalepõike tegime Barclay de Tolly mausoleumi. Puhkab seal kuulus balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes oli läbi abielu Jõgeveste mõisa omanik ning pidas meile mausoleumis räägitud info järgi just Jõgeveste mõisa oma koduks. Mausoleum on praegu osa muuseumist ja endises valvurimajakeses on ka korralik ajaloo väljapanek. Ausalt öeldes ei osanud oodata, et keset metsasid-põlde kuskil külatee ääres on selline uhke mausoleum. Igati uhke, sarkofaagidega ja puha.

Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse.  Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.

Vesioinad

Viitna

Mai teises pooles sõitsime Tartu lähistele Ilmatsalule ja tegime ca 8,5 km ringi mööda Ilmatasalu-Kärevere matkarada. No hoopis teine loodusturism kui Rõuge ürgorg. Mina, mitte-tartlane, ei tea tegelikult Tartumaast essugi, st vaatasin huviga ning ka väikese tülgastusega neid Ilmatsalu räämas kalatiike. Mul on mingi paranoia veekogudes olevate objektidega seoses - seal olid need mingid vee väljalaskmise kohad, mis siis olid no igas võimalikus konditsioonis ja tekitasid minus igatahes võdinaid. Kui nendest kalatiikidest eemale saime, siis läks asi tavapärasemaks. Mingit erilist silmailu see rada ei paku - kui sillast üle jõe minna, siis läks rada kõigepealt üle märgala ning siis läbi metsa kuni asulani välja. Põhimõtteliselt peale silda tegu tavalise metsavaheteega.

Taaskord Taevaskodade matkarajal

Eelmisel nädalal, kui esmakordselt paksem lumi maha tuli, sõitsime Taevaskoja radadele käima. Kahjuks oli selleks ajaks juba ilusast kohevast lumest jäänud järgi märg ja sulanud lumi, nii et kohati nagu oli lund ja kohati nagu ei olnud. Aga olenemata lumest või selle puudumisest, metsas ja Taevaskodade radadel käimine teeb alati hingele pai. Pikemalt me radadele käima ei läinud, tegime ainult selle lühikese Taevaskodade tiiru. Üllatusena tuli, et parkla oli täis, ühtegi vaba kohtagi polnud. Ei tea, miks ma arvasin, et külmade ja märgade ilmadega sinna nii palju ei kiputa.

Punase seljakoti asemel oli tähniline linnakott -
hea metsas sulanduda ;)

Peegelvaikse järve pildistamisest ei saanud asja - ühel tüübil
oli vaja järve lumepall visata.

Alustasime Taevaskodade ringi teiselt poolt jõge. Sealpool on ka kõige rohkem treppe raja asemel. Ei saa öelda, et ma metsarajal metallist astmete fänn just oleks, aga see selleks. Nagu piltidelt näha, oli loodus ikkagi piisavalt talvine, et oma talve fix kätte saada. Samas jään ikkagi ootama seda aega, mil ka puud härmas on, et siis jälle tagasi tulla.

Sügisest sai talv - oktoobrist detsembrini

Rändom käimised & some urban exploration

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis uuel tööpostil töötamine tegi minust algselt ühe energiast tühjaks imetud diivanikaunistuse, kes peale tööd bussis silmi lahti ei suutnud hoida ning kodus uniselt telefonis raamatut luges ehk siis end muust maailmast edukalt ära lõikas. Kuna tegemist on Eesti suvega, siis see tähendas, et nädalavahetustel alati toimus midagi. Kuna kolisime maikuuga täitsa oma pessa, millega oli ka vaja pidevalt tööd teha (ostlemine ja mööbli kokku panemine ei ole fun, kui seda on vaja nii palju korraga teha), siis möödusid mitmed nädalavahetused (ja mõned tööpäevade õhtud ja hommikud) külalisi võõrutades. Kuskil aga ikkagi sai ka käidud ja ka paar klõpsu tehtud.  Need pildid, mis siia valisin, esindavad osaliselt ühte omaette kategooriat - urban exploration. Kuna mind vanad ehitised (eriti mahajäetud) ja varemed huvitavad, siis on ka loogiline, et ma neid pildistama ja uudistama satun.

Tartu lennukiangaarid

Botaanikaaias asuv puuskulptuur

Pärnu jõekallast mööda lookleva raja ääres leidub lahedat tänavakunsti.

Helme mõis

Helme ordulossi varemed

Tartu toomkirik
(suveperioodil saab tornidesse ronida, seda küll raha eest)

Abruka tuur veneaegse veoutoga
Minu, saarel üles kasvanud inimese jaoks, ei olnud seal mingit erilist
eksootikat - saar nagu saar ikka, küla nagu küla ikka.

Sõrve säär

Militaarjäänuk Sõrve poolsaarel,
reclaimed by nature.