Jänese rajal käimas

Punast seljakotti mul enam ei ole ja nii palju vahvaid radasid, mille hulgast marsruuti valida, ka enam mitte. Kahjuks mängib radade valikul rolli ka see, kui palju on vaja kuskilt pika rohu seest läbi sumbata. Eestis on mind taaskord haaranud puugihirm. USA-s seda hirmu ei olnud, sest rajad olid enamjaolt selgelt piiritletud ning rohust sai ilusti eemale hoida. Paar rada olid sellised, kus kitsas rada lookles läbi pikema rohu, siis sai küll puugikontrolli tehtud, aga see oli pigem erand kui reegel. Eestis on aga puugihirm täiesti omal kohal. Olen täiest "nähtamatust" puugist kunagi juba puukborrelioosi saanud ning peale seda mul valuvaba elu enam ei ole. Nii et kardan. Ja vaatan ja valin piltide põhjal Eestis radu. Kus on ikka näha, et pika rohuga heinamaalt on vaja läbi käia, siis no, thank you!

Laupäeval ei hakanud me Tartust kaugemale minema, hakkasime lihtsalt kodust kõndima Emajõe kallast mööda kulgeva Jänese raja suunas. Ausalt öeldes ei leidnud ma seda nn Jänese rada kaardilt, aga kaasa väitis, et sealt ta läheb. Linnas möödusime mitmetest lahedatest muralitest ja graffititest, mida ei saanud ka mitte pildistamata jätta.

Vabadussild

Kroonuaia sild

Supilinna kandis toimus parajasti kalastusvõistlus ning meie leidsime tee äärest mingid vanad metallist monstrumid, mida uudistada. Mingi vana silla osad? Mööda Emajõe kallast edasi jalutades jõudsime varsti liivaranda, kus me vanainimesed otsustasime natuke jalga puhata ja kiikuda. Kiikuda on vahva! Edasi muutus rada juba kitsaks metsarajaks, no nii nagu päris ikka, ja linnud lausid üks valjemini kui teine. Müttasime rajal tükk aega, ületasime mitu kraavi või oja ning veidi heinamaad ja võpsikut, kuni jõudsime osani, kust tundus, et selget rada enam edasi ei lähe ning läheb liiga võpsikuks juba ära. Siis pöörasime ka tuldud teed tagasi.  

Huvitav on see, et kui tagasi pöördusime, siis vaatasin äppi ning imestasin, kuidas peale 7 km jalad veel natukenegi väsinud ei ole. Ikka täiesti teine tera on tasapinnalisel rajal käia, ei mingeid tõuse ega langusi, jaksu jätkub kohe palju kauemaks. Ei tunne, et see küll trenni eest oleks, kui võhmale ei võta. Mõni ime, et eestlane ei matka suurt, see on rohkem nagu pikem jalutuskäik. Ma olen siin bloginud 3 km pikkustest radadest, mis on ikka korralikult läbi võtnud (mäkketõusud), nii et pikkus ei määra raja raskust. Jäneserada on muidugi mõista väga lihtne rada, koormuse tõstmiseks peaks mööda rada jooksma.

Männikjärve rabas matkamas

Pühapäeval võtsime ette teekonna Endla looduskaitsealale, et minna käima Männikjärve raba matkarajale. RMK lehel on kirjas, et see rada on 7,3 km pikkune, nii et eeldan, et enamvähem sai siis nii palju maha käidud. Endla looduskaitseala koosneb päris mitmest rabast ja järvest, samas matkaradasid, mille vahel valida, on vaid 5, neist kolm lühemat.

Keskkonnaameti majade vahel tuli meil natuke orienteeruda, enne kui rajale jõudsime. Siis juba oli lihtne. Ilm pidi ilmateate järgi olema soe ja enamvähem päikesepaisteline, aga tegelikult sadas natuke lörtsi, oli pilves ning tuul oli lõikavalt külm. Matk oli sellest hoolimata tore ettevõtmine. Laudtee oli nii kõrgele ehitatud, et jalga märjaks polnud rabas võimalik saada. Siis, kui metsarajale jõudsime, siis üks osa rajast oli küll vesine, nii et seal oleks korralikud matkasaapad ära kulunud (vs tossud või muud madalamad spordijalatsid).

Keset raba on püstitatud 7m kõrgune vaatetorn, kust paistab kogu Männikjärve raba koos oma arvukate laugastega. Vaatetornini on parklast minu hinnangul ~1,5 km ehk siis, kes ei soovi pikka ringi käima minna, saab ka ainult tornini ja tagasi jalutada. Tasasel pinnal ca 3 km pole just palju maha käia. Meie jätkasime oma matka edasi metsa poole, mida alguses sai samuti läbida laudteed mööda.

Üsna pea keeras rada vasakule ning siis juba laiale metsateele, mida mööda sai ka tükk aega ühes suunas käia. Ehk siis hakkasime tagasi Männikjärve suunas käima. Lõpuks jõudsime teelahkmele, kust järjekordselt vasakule keerates tuli ületada kraav (kaardil kirjas Tooma pkr ehk siis eeldan, et see pkr tähendab peakraavi?). Tundub, et see ala on kraavide abil ära kuivendatud ehk siis see oli eeldatavasti kunagi samuti raba. 

Edasi liikusime mööda maalilist metsaalust (ilus sügiseste kollaste-punaste värvide kooslus sambla erkrohelisega), kuni jõudsime Männikjärveni. See rada oli küll üsna sopane ja vesine, nii et peale suuremaid vihmasid ja lume sulamist võib seal olla ilma saapata suht võimatu käia. Seekord oli veel võimalik kuiva jalaga see rajaots läbida, aga see oli ka üsna täppisteadus.

Männikjärve juures tuleb teha valik, kas minna vasakult või paremalt poolt ümber järve. Ühtepidi on lihtsalt rohkem käia. Meie läksime paremalt poolt ning rada lookles täpselt järvekallast mööda. Lõpuks jõudsime teelahkmeni, kust rada nagu läks veel edasi, aga samas paistis ka metsavahetee. Meie jätkasime oma teekonda metsavaheteed mööda, sest lahkmel asunud stendil olevalt kaardilt ei selgunud, kas see metsarada reaalselt kuhugi ka välja viib või on see tupik. 

Männikjärv

Kuna see tee lookles mõnda aega paralleelselt kraaviga, siis nägime siin-seal ka kobraste kätetööd. Peale selle sattusime veel mingile imelikule lagunenud ehitisele, kust kostus vee kohinat. Kraav oli juba enne seda hoonet teise suunda keeranud, nii et oli arusaamatu, kust see vesi sinna hoonesse sai ja mida see vesi seal tegi. Ausalt öeldes oli see ehitis hullult spooky. Kiikasime uksest sisse, aga seal oli vaid pime auk, kust midagi näha polnud, aga kuulda oli vee voolamise kohinat. Ideaalne õudusfilmi võtteplats.

Auto juurde jõudsime roosade põskedega ning mõttega, et nüüd kuluks küll üks kuum tee ära. Väljas oli küll liiga tuuline, et õues mingit piknikku pidada, aga soojemate ilmadega oleks üks matka lõpetav piknik kindlasti hea mõte. Rada ise oli lihtne, ei olnud ei tõuse ega langusi. Nii et see ~7 km tundus tegelikult lühike. Kui nüüd võrrelda mõne Californias läbitud lühema, aga mägisema marsruudiga, siis täiesti öö ja päev. Olen harjunud, et matkamine on ikkagi korralik trenn, aga see rada oli rohkem nagu mõnus värskendav jalutuskäik. 

Raadi mõisapark

Mõned nädalad tagasi käisime uut ja (huvitavat?) Eesti Rahva Muuseumi külastamas ning peale väljapanekute uudistamist käisime ka Raadi mõisapargis jalutamas. Ei tea miks, aga ootasin suuremat ja huvitavamat parki. Olin seal ühe korra varem juba käinud, aga see oli nii 7 aastat tagasi ning mälestustes oli ikka natuke uhkem ja ägedam. See minu jaoks kõige huvitavam hoone oli sellise traataiaga ümbritsetud, et mul ei õnnestunudki pilti teha, ilma et see paistma ei jääks - fail! 

mina + sina = armastus

Miskit ei toimu..

Kuna ma ei ole see blogija, kes oma igapäevastest tegevustest kirjutaks, ning matkamas pole Eesti pakides veel käinud (aga lootus on, et varsti on minek:)), siis pole ka millestki eriti kirjutada olnud. Olen korra ka juba tõsisemalt haige jõudnud olla - Eesti värk, ega sellest pääse. Ja kui lumega käisin küll ka pikemalt linna peal käimas - ilus, uus ja huvitav -, siis lörtsi ja vihmaga istusin toas. Samamoodi oleksin ka Berkeley's üsna tubane olnud (töö-kodu-pood tubane), sest seal ikka kallas terve jaanuari- ja veebruarikuu hullult sadada. 5 aastat põuda ja kui siis lõpuks korralikult vihma tuleb, siis tuleb nii, et uputab. Mägedes ei saja küll vihma, vaid lund, ja Tahoe järve kandis oli paar ekstreemset lumetormi. Suht sürreaalne on vaadata videolt, kui kõrged seal teeäärsed lumevallid veebruaris olid. Hoopis teine pilt võrreldes sügisega, mil ma seal kandis matkamas käisin.

Tahoe järv sügisel (Emerald Bay)

Pildipostitus - Tartu!

Esimene pikem jalutuskäik Tartu tänavatel. Tegin linna peal ca 7,5 km ringi.
Avastasin, et Tartu on ikkagi üsna väike linn - kui ilm peab ja aega on,
siis kannatab käigud jala ära teha.

Aleksandri tänava street art Stencibility raames: "Ms Reet".

Kodu lähedal jõe ääres käimas... Avastasin tupikusse jooksvad
raudteerööpad...

...ja kalda äärt pidi jooksva raja. Tundub, et jookseb välja
kuhugi Ropka tööstuspiirkonna tehaseni vms. Eeldan, et
sealt saab seda rada mööda otsemini Prismasse.

Tartlastele vist ammu juba tuttav Sõpruse silla alune Lennart Meri portree.
Paremal peaks asuma TH Ilves, aga sellega oli vist oma huvitav lugu...

Mul on selline tunne, et ma olen seda juba kuskil
kellegi blogis näinud.

Järjekordselt Pühade Aleksandrite kiriku juures.
No ma ei saa, mulle kohutavalt meeldivad vanad,
veidi kulunud hooned, sh kirikud.