Vaikse ookeani äärest Emajõe kaldale

11. jaanuar 2017 oli meie viimane päev Berkeley's, Califronias. See päev oli ikka nostalgiline ka, kuna üle mitmete päevade oli lõpuks ometi jällegi üks tüüpiline päikesepaisteline California ilm. Seda jätkus küll vaid selleks üheks meie kolimise päevaks. Kui olime ära lennanud, tulid veel need kõige suuremad vihmad maha.

Viimane päev oli nii kiire, et ei olnud aega teha viimast jalutuskäiku ega lõunatamist. Tagantjärgi vaatan, et isegi viimane klõps jäi tegemata. Toimetamist oli lihtsalt nii palju:

- Kohvrid lõplikult pakitud (eelmine päev no kuidagi ei viitsinud, aga see maksis nüüd kätte..).

- Riided-jalatsid-kardinad jm kasutatud asjade poodi käe otsas veetud (auto oli juba ju maha müüdud).

- Osa asju sai muidugi tänavale pandud. Panin nõud koos parema ostukotiga, et siis tahtjal kohe hea neid korraga võtta. Ei mõelnud küll sellele, et kott võetakse ära, aga nõud jm tõstetakse lihtsalt tänavale maha! Viisin siis kasti ja õnneks keegi võttis need kõik korraga ka kastiga ära.

- Internet kinni pandud. Nüüd alles tuli küll välja, et nad ei teinud oma tööd ja ikkagi ei pannud kinni. Kulutasin siis helistamisele raha, aga enam makstud raha no kuidagi tagasi ei saa, sest pangakontole raha nad ei tagasta ja füüsiline pabertšekk saadetakse ainult USA aadressile. See tšekimajandus on seal ikka nii populaarne. $74 võrra vaesem.

- Pangast viimane raha välja võetud ja konto kinni pandud. Sellega nüüd see jama, et ma ei tea, mis mu pangakonto nr oli (no ei leia, kus see lõpetamispaber on!) ja ei saa ilma selleta PayPal'i kontot kinni panna, et siis Eesti jaoks uus konto avada.

- Viimased asjad prügikasti visatud. Hommikul käis prügiauto ja tegi prügikasti meie jaoks mugavalt tühjaks. Terve maja prügikast sai meie kola täis (Oops! Sorry, dear neighbors...:).

- Korter koristatud... okei, vot see oli viimane asi ja sellega läks nii kiireks, et ei jõudnudki kõike põhjalikult ära koristada, enne jõudis meie lennujaama transport kohale. Lesson learned.

Lennujaamas muidugi juhtus see, mida ma oleks pidanud ise juba ette arvama - Norwegiani lend hilines, lausa tund aega. Ja Norwegiani personal käitus, nagu see oleks tavaline! See pole esimene kord, kui nendega lennates on lend hilinenud, eelmine kord pidin peaaegu Tallinna lennult maha jääma. See on see odavlennufirma värk vist, aga eks odav hind kaalub teinekord need muud jamad üles.

Seekord oli meil aga piisavalt aega ümberistumiseks varutud, nii et saime veel mitu tundi (silmad magamatusest krõllis) Stockholmis Tallinna lendu oodata. Stockholmis lennuki peale minnes jõudis kohale, et appi, õues on külm! Peale eestlasi jm inimesi täis pakitud bussiga lennuki juurde sõitu ning lennuki peale massilist trügimist külma tuule käes (vaieldav on, kas trügiti, et sooja saada, või lihtsalt printsiibi pärast) pidin tunnistama, et põhimõtteliselt olime juba tagasi Eestis. Tuli juba tuttav ette!

Nüüd seda postitust kirjutades ja San Francisco Bay Area pilti valides tuli igatus-nostalgia-nukrus peale, sest no ikkagi teine kodu ja nii armas on see koht mulle. Kujutan vaimusilmas end ette mäe otsas jalga puhkamas ning lahepiirkonnale alla vaatamas, päike põske paitamas (nutukoht!).

Hüvasti, Bay Area!

Tere, Tartu!

Näritud kont, aga käib küll

Ma olen täitsa linnuvaatlejaks hakanud (mõni orav ka sekka). Mitu korda päeva jooksul kiikan köögiaknast välja ja kui keski huvitav seal parajasti maiustab, siis püüan klõpsu ära teha. Peale pühapäevast tormi on hurmaasid puu otsas oluliselt vähem, aga mõned seal ikka veel on, mille kallal käiakse.

Jõulupuu akna all - Aasia hurmaa

Loomadel ja lindudel hea meel...

Päikeseloojangute klõpsud

Kuigi me teise korruse aknast pole Vaiksesse ookeani loojuvat päikest näha, siis vähemalt on näha loojanguvärvides taevas ning Mt. Tamalpais mäetipp, mille järgi tavaliselt hindan, kui selge ilm on ehk siis kui hea nähtavus on. Kuigi ilusad päikeseloojangud on siin pigem tavaline nähtus, siis satun ikka verandale klõpsutama, mis siis, et pilt ei anna täit ilu edasi. Tahaks vaid veidi kõrgemal elada, kus oleks parem vaade loojangule. Istuks rõdul või verandal, rüüpaks tassikest teed ning naudiks looduse kunstiteost.

Nädalavahetuse käigud pildis

Nädalavahetuse mõlemad päevad olid vihmased, nii et pikemaid käike tänavatel ette ei võtnud. Sai küll käidud esimesel baby shower'il, mis koosnes enamasti mitmetest võistlustest ning kinkide avamisest. Ausalt öeldes on see lapseootuspeo komme üsna harjumatu. Ostsin nagu paljud teisedki beebimammale ta koostatud wish list'ist kingi ja läksin kohale uudistama, mis sellisel peol siis täpsemalt toimub. Suurem osa peokülalisi olid mulle täiesti tundmatud näod, nii et titepiltide äraarvamise mäng oli minu poolest täiesti mõttetu ning otseloomulikult ma seda ei võitnud. Lauale olid seatud ritta pampersid, mis olid osa mängust, kus pidi ära arvama, mis šokolaad mis mähkmes on. Ma ei tea, kas see näitab, et ma olen šokolaadisöödik, aga ma panin selle mängu küll kinni.

Kuigi terve nädalavahetuse sadas vihma, siis pühapäeva pärastlõunal paistis korra ka päike pilvede vahelt, nii et läksime linna peale jalutama. Jalutasime natuke ülikoolilinnaku radadel. Ma ei mäleta, millal viimati sai seal niimoodi jalutatud. Vihmast märg tee ja loodus oma kontrastides tekitas mõnusa sügiselise meeleolu. Californias ei ole kindlat nelja aastaaega ja teinekord on vihmane ilm just see, mida keha ja hing vajab.

Mööda silda Yerba Buena saarele ja tagasi

Laupäeval oli meil tegus puhkepäev. Mitte et me oleks midagi kodus ära teinud või nii, vaid just tegus puhkamise päev. Jõudsime teha pika jalutuskäigu sillal, käia Mehhiko restos tacosid ja burritosid söömas ning lõpuks kinos Marveli uut filmi vaatamas. 

Jalutuskäigu tegime San Francisco-Oaklandi vahelise silla jalakäijate ja jalgratturite teel. Mõned nädalad tagasi avati pääs Yerba Buena saarele, nii et kuigi 2014. aastal olime toona alles avatud silda mööda saareni ja tagasi käinud, siis läksime nüüd uuesti käima, sest toona ei olnud pääs saarele veel valmis. Bay Bridge rada IKEA poe juurest kuni Yerba Buena saareni ja tagasi on 8.2 miili (13,2 km), ühes saarel käidud vahemaaga käisime kokku ära 9.2 mi / 14,8 km. Kuna tee oli tasane, siis läks see üsna kähku. Mööda silda vuhavate autode müra oli tüütu, aga iseenesest tore rada. 

Vana Bay Bridge oli poolenisti ära lammutatud, Oaklandi poolel oli veel struktuur püsti ning saare pool oli vaid mõningaid postinukke vees näha. 

Mõtlesime algselt küll Yerba Buena saarest edasi Aaretesaarele (Treasure Island) käia, kuid tee oli niivõrd jalakäijatevaenulik, et üsna pea keerasime tagasi. Läbi aiaaugu sain pildi San Francisco poolsele Bay Bridge osale ja see oligi kõik.

Jalutuskäik Lääne-Oaklandi tänavatel

Peale paari vihmast päeva oli jälle päike väljas, nii et võtsime kätte ning läksime linna peale käima. Kuna Berkeley on risti-rästi läbi käidud, siis käisin välja mõtte sõita Oaklandi ning minna Lääne-Oaklandi linnaossa käima. Mäletasin, et olin lugenud seal asuvast mahajäetud rongijaama hoonest, ning mulle tundus, et olin sealt ka autoga mööda sõitnud ning mõelnud, et pean sinna ringi vaatama minema. Ilma suurema planeerimiseta läksime teele. Sõitsime BARTiga Oaklandisse ning hakkasime rongijaama poole käima.

Möödusime linnavalitsuse hoonest, mille ees pargis toimus jällegi politseivägivalla vastane meeleavaldus, ning jõudsime peagi Preservation Park'i väravani. Sinna on kogutud 16 restaureeritud viktoriaanlikku maja. Peale viie maja, mis asuvad oma algupärasel platsil, on ülejäänud 11 olnud ohustatud hooned, mis on sinna säilitamiseks ümber kolitud. Olin ausalt öeldes oodanud sellest ajalooliste hoonete kogumist rohkem, kui sealt läbi jalutades leidsin. Sarnaseid hooneid võib leida nii Berkeley's kui San Franciscos ja see tundus mulle kuidagi nii... igapäevane. 

Ületasime kiirtee ning möödusime keset teed asuvast ehitisest, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, mis ja miks see seal on. Kaasa ütles, et seal rippuval sildil on kirjas midagi a'la teretulemast ajaloolisesse Oaklandisse, nii et ju see tähistab väravat Oaklandi ajaloolisesse piirkonda vms. Väravast edasi paremale jäi muidugi kõrge ja kole monstrumhoone (a'la nagu Lasnamäe 9-korruselised üheülbalised korterehitised), mille sarnast siin just eriti ei kohta ja mis ajaloolise Oaklandi pildiga kohe kuidagi kokku ei käinud.

Mida edasi käisime, seda tööstuslikumaks piirkond muutus. Mingi hetk möödusime tervet hoonet katvast truupärasest mural'ist "West Side is the Best Side". Isegi see rongijaama hoone, mille otsingul olime, oli seal jäädvustatud. 

Kõnnitee muutus pärast seda aina räämasemaks ning möödusime mingist suuremast vabrikust, mille aiaäärne kõnnitee oli eriti korrast ära. Mõtlesin, et jõuame lõpuks siis sellesse vaesesse West Oaklandi ossa, millest igasugu hirmujutte räägitakse. Jõudsime aga hoopis Mandela Parkway tänavale, mille keskel asus tänavaga paralleelselt jooksev roosipõõsastega park ja keset parki looklev jalgtee. Nii palju siis räämas linnaosast. Kuni jätkasime edasi lääne suunas, mil kõnnitee muutus aina auklikumaks ning taamal hakkas paistma jaamahoone. 

Tuli välja, et hoonele ei pääsegi üldse ligi. Tänav lõppes ära ning hoonet ümbritsev plats oli aiaga ümbritsetud. Me ei hakanud pikemalt otsima ka, kas kuskilt pääseb rohkem ligi või nii, sest ümbrus oli seal üsna kahtlane. Aga pettumus oli suur. Tundus, et kogu see käik oli ilmaasjata. See on see, kui kodutöö jääb tegemata.

Pick up your shit?

Kuna see oli kiirteeäärne ja pigem tööstuslik piirkond, siis võis seal näha ka mitmeid kodutute asustusi (telgid, autod, RV-d jne). Jalutasime tagasi Berkeley poole, et siis lähimast BARTi peatusest tagasi Berkeley'sse sõita, ja möödusime 580 kiirtee all olevast kodutute asustusest, mille sarnast ma seni polnud veel näinud. Kiirtee all oleval maa-alal oli kümneid tihedalt üksteise kõrvale püsti pandud telke. Tundus, et 580 kiirtee oli nagu piir kahe erineva maailma vahel. Enne kiirteed käisime inimtühjal tänaval, kus tundus normaalne kärusid lükkavaid kodutuid kohata, peale kiirteed jõudsime Emeryville'i rahvast tulvil shoppingupiirkonda.