November 23, 2016

Nädalavahetuse käigud pildis

Nädalavahetuse mõlemad päevad olid vihmased, nii et pikemaid käike tänavatel ette ei võtnud. Sai küll käidud esimesel baby shower'il, mis koosnes enamasti mitmetest võistlustest ning kinkide avamisest. Ausalt öeldes on see lapseootuspeo komme üsna harjumatu. Ostsin nagu paljud teisedki beebimammale ta koostatud wish list'ist kingi ja läksin kohale uudistama, mis sellisel peol siis täpsemalt toimub. Suurem osa peokülalisi olid mulle täiesti tundmatud näod, nii et titepiltide äraarvamise mäng oli minu poolest täiesti mõttetu ning otseloomulikult ma seda ei võitnud. Lauale olid seatud ritta pampersid, mis olid osa mängust, kus pidi ära arvama, mis šokolaad mis mähkmes on. Ma ei tea, kas see näitab, et ma olen šokolaadisöödik, aga ma panin selle mängu küll kinni.
Kuigi terve nädalavahetuse sadas vihma, siis pühapäeva pärastlõunal paistis korra ka päike pilvede vahelt, nii et läksime linna peale jalutama. Jalutasime natuke ülikoolilinnaku radadel. Ma ei mäleta, millal viimati sai seal niimoodi jalutatud. Vihmast märg tee ja loodus oma kontrastides tekitas mõnusa sügiselise meeleolu. Californias ei ole kindlat nelja aastaaega ja teinekord on vihmane ilm just see, mida keha ja hing vajab.

November 9, 2016

Mööda silda Yerba Buena saarele ja tagasi

Laupäeval oli meil tegus puhkepäev. Mitte et me oleks midagi kodus ära teinud või nii, vaid just tegus puhkamise päev. Jõudsime teha pika jalutuskäigu sillal, käia Mehhiko restos tacosid ja burritosid söömas ning lõpuks kinos Marveli uut filmi vaatamas. 

Jalutuskäigu tegime San Francisco-Oaklandi vahelise silla jalakäijate ja jalgratturite teel. Mõned nädalad tagasi avati pääs Yerba Buena saarele, nii et kuigi 2014. aastal olime toona alles avatud silda mööda saareni ja tagasi käinud, siis läksime nüüd uuesti käima, sest toona ei olnud pääs saarele veel valmis. Bay Bridge rada IKEA poe juurest kuni Yerba Buena saareni ja tagasi on 8.2 miili (13,2 km), ühes saarel käidud vahemaaga käisime kokku ära 9.2 mi / 14,8 km. Kuna tee oli tasane, siis läks see üsna kähku. Mööda silda vuhavate autode müra oli tüütu, aga iseenesest tore rada. 

Vana Bay Bridge oli poolenisti ära lammutatud, Oaklandi poolel oli veel struktuur püsti ning saare pool oli vaid mõningaid postinukke vees näha. 
Mõtlesime algselt küll Yerba Buena saarest edasi Aaretesaarele (Treasure Island) käia, kuid tee oli niivõrd jalakäijatevaenulik, et üsna pea keerasime tagasi. Läbi aiaaugu sain pildi San Francisco poolsele Bay Bridge osale ja see oligi kõik.

October 22, 2016

Jalutuskäik Lääne-Oaklandi tänavatel

Peale paari vihmast päeva oli jälle päike väljas, nii et võtsime kätte ning läksime linna peale käima. Kuna Berkeley on risti-rästi läbi käidud, siis käisin välja mõtte sõita Oaklandi ning minna Lääne-Oaklandi linnaossa käima. Mäletasin, et olin lugenud seal asuvast mahajäetud rongijaama hoonest, ning mulle tundus, et olin sealt ka autoga mööda sõitnud ning mõelnud, et pean sinna ringi vaatama minema. Ilma suurema planeerimiseta läksime teele. Sõitsime BARTiga Oaklandisse ning hakkasime rongijaama poole käima.

Möödusime linnavalitsuse hoonest, mille ees pargis toimus jällegi politseivägivalla vastane meeleavaldus, ning jõudsime peagi Preservation Park'i väravani. Sinna on kogutud 16 restaureeritud viktoriaanlikku maja. Peale viie maja, mis asuvad oma algupärasel platsil, on ülejäänud 11 olnud ohustatud hooned, mis on sinna säilitamiseks ümber kolitud. Olin ausalt öeldes oodanud sellest ajalooliste hoonete kogumist rohkem, kui sealt läbi jalutades leidsin. Sarnaseid hooneid võib leida nii Berkeley's kui San Franciscos ja see tundus mulle kuidagi nii... igapäevane. 
Ületasime kiirtee ning möödusime keset teed asuvast ehitisest, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, mis ja miks see seal on. Kaasa ütles, et seal rippuval sildil on kirjas midagi a'la teretulemast ajaloolisesse Oaklandisse, nii et ju see tähistab väravat Oaklandi ajaloolisesse piirkonda vms. Väravast edasi paremale jäi muidugi kõrge ja kole monstrumhoone (a'la nagu Lasnamäe 9-korruselised üheülbalised korterehitised), mille sarnast siin just eriti ei kohta ja mis ajaloolise Oaklandi pildiga kohe kuidagi kokku ei käinud.

Mida edasi käisime, seda tööstuslikumaks piirkond muutus. Mingi hetk möödusime tervet hoonet katvast truupärasest mural'ist "West Side is the Best Side". Isegi see rongijaama hoone, mille otsingul olime, oli seal jäädvustatud. 
Kõnnitee muutus pärast seda aina räämasemaks ning möödusime mingist suuremast vabrikust, mille aiaäärne kõnnitee oli eriti korrast ära. Mõtlesin, et jõuame lõpuks siis sellesse vaesesse West Oaklandi ossa, millest igasugu hirmujutte räägitakse. Jõudsime aga hoopis Mandela Parkway tänavale, mille keskel asus tänavaga paralleelselt jooksev roosipõõsastega park ja keset parki looklev jalgtee. Nii palju siis räämas linnaosast. Kuni jätkasime edasi lääne suunas, mil kõnnitee muutus aina auklikumaks ning taamal hakkas paistma jaamahoone. 

Tuli välja, et hoonele ei pääsegi üldse ligi. Tänav lõppes ära ning hoonet ümbritsev plats oli aiaga ümbritsetud. Me ei hakanud pikemalt otsima ka, kas kuskilt pääseb rohkem ligi või nii, sest ümbrus oli seal üsna kahtlane. Aga pettumus oli suur. Tundus, et kogu see käik oli ilmaasjata. See on see, kui kodutöö jääb tegemata.
Pick up your shit?
Kuna see oli kiirteeäärne ja pigem tööstuslik piirkond, siis võis seal näha ka mitmeid kodutute asustusi (telgid, autod, RV-d jne). Jalutasime tagasi Berkeley poole, et siis lähimast BARTi peatusest tagasi Berkeley'sse sõita, ja möödusime 580 kiirtee all olevast kodutute asustusest, mille sarnast ma seni polnud veel näinud. Kiirtee all oleval maa-alal oli kümneid tihedalt üksteise kõrvale püsti pandud telke. Tundus, et 580 kiirtee oli nagu piir kahe erineva maailma vahel. Enne kiirteed käisime inimtühjal tänaval, kus tundus normaalne kärusid lükkavaid kodutuid kohata, peale kiirteed jõudsime Emeryville'i rahvast tulvil shoppingupiirkonda.

October 20, 2016

Sweeney mäeseljaku matkaradadel

Hommikul oli kontides tunne, et täna on matkamise päev, nii et uurisin hommikust süües internetis kaarti ning läksin teele. Sõitsin BARTiga Colma peatusesse ning sealt edasi bussiga Sweeney mäeseljaku jalamile. Plaan oli üles seljakule käia ookeanipoolsest küljest ja tagasi alla käia teist, lahepoolset külge pidi. Raja algusesse saamiseks pidin küll kõigepealt trotsima kihutavaid autosid ja ületama mitmerealise maantee ning veidi mööda maanteeäärt käima, et jõuda orhideekasvanduseni viiva teeotsani. Orhideekasvanduse tagant algas 1.2-miiline (1.9 km) Mori Ridge trail. Kuna rada viib üles seljakule, siis lõviosa sellest 1.2 miilist oli ülesmäge. Hingetõmbamispausidel nautisin aina kõrgemalt avanevat vaadet. Kui Mori Pointi kõrgemale matkates enam näha ei olnud, siis San Pedro kivi ookeanis oli veel päris pikalt näha.
Seljakule jõudes jätkasin mööda seljakut kulgeval Sweeney Ridge rajal ja möödusin mahajäetud raketitõrjebaasist. Mahajäetud militaarehitisi võib mägede otsas leida siin mitmeid ja kümneid. Seni polnud ma küll niivõrd graffitit täis tondilosse veel kohanud. Park oli harjumatult inimtühi, ülesmäge matkates tuli vaid üks rattur vastu. Kui aga rajal on selline rahu ja vaikus mõnus, siis tondilosse uurides hakkas veidi kõhe.
Mahajäetud baasist edasi oli rada asfalteeritud (kindlasti jäänuk baasi ajast) kuni teelahkmeni, kust asfalteeritud Sneath Lane suundus allamäge ning Sweeney Ridge rada mööda seljakut edasi. Teelahkmel oli üllatavalt ka wc püsti pandud ja seal samas kõrval puhmaste vahel pink, kus sai natuke jalga puhatud ning lõunasnäkiks kaasa võetud banaanid ära söödud. 

Püüdsin otsustada, kas järgida esialgset plaani ning liikuda mööda Sneath rada mäest alla või siis käia mööda seljakut edasi ning seal mööda teist rada tagasi alla käia. Kuna mul aega oli, siis käisin edasi. Möödusin kohast, kus hispaanlaste ekspeditsioon 1769. aastal nägi esmakordselt San Francisco lahte, märgitud nüüd San Francisco avastuskohaks (hispaanlaste ja muude eurooplaste poolt siis, sest tollal elasid lahe ümbruses põlismaalased/indiaanlased, nii et nemad olid selle juba ammu avastanud).
Vahele üks kogemata tehtud pilt.
Olin Mori Ridge raja lõppemisest saadik käinud kokku 1.4 miili (2,3km), kui keerasin paremale väiksemale Sweeney Horse rajale, mis üsna pea ühines Sweeney Meadow rajaga, mida mööda sain tagasi üles seljakule. Lootsin, et kui laiast seljakurajast kõrvale astuda, siis ehk on veidi teisemad vaated või maastik. Mingit suurt erinevust siiski ei kohanud. Sattusin küll orus paiknevale aasale, kus võib-olla kevadel õitsevad lilled vms, aga praegu oli lihtsalt üks kuivanud rohuga hall lapp. Peale miilipikkust puhmaste seas müttamist ja viimast järsku ülesmäge rühkimist olin tagasi seljakul ja jätkasin raja suunas, mida mööda oli plaan mäest alla käia. 
Palju aega ei läinud mööda, kui aga vahtisin tõtt väravaga, kust ei saanud ei üle ega ümber. Paistis, et sinna saab vaid giidiga ja reserveeringuga. Google maps ja mapmyhike äpp kahjuks ei näita, kui kuskil selline värav ees on ja mingitel tingimustel ainult läbi saab. Mis siis ikka, kõmpisin mööda Sweeney Ridge rada tagasi Sneath rajaotsani ja alustasin "laskumist". Väsinud jalgadega 1.7 miili (2.7km) ainult allamäge käia, kohati päris järskude langustega,  ei olnud kõige toredam kogemus, aga vähemalt vaade oli bueno. 
Kokku sai pargi radadel matkatud 6.5 mi / 10,5 km, lisaks veel ca 2 miili (~3km) linnatänavatel käimist, nii et jõudsin koju päris väsinuna. Korralik terve päeva väisanud trenn, mis tähendab, et homme puhkan jalga.

September 23, 2016

Hüvasti, mäed ja org

Viimane lühike jalutuskäik YARTS bussipeatusesse Half Dome külas ja viimased vaated. Suurema tõenöosusega viimane kord siin mägedes, sest jaanuaris kolime tagasi Eestisse. Võtan need ilusad paigad endaga kaasa läbi mälestuste ja piltide. 
Royal Arches

September 22, 2016

Yosemite rahvuspark: Yosemite oru radadel

Hommikul oli raske ärgata ja toimetama hakata, mitte et oleks tahtnud veel magada, aga õhk oli nii külm (ca 7 kraadi) ja magamiskotis nii hea soe. Kell aga tiksus ning inimesed ümberringi juba toimetasid, nii et ronisin lõpuks magamiskotist välja ning suundusin restroom'i hambaid pesema. Üllatavalt avastasin, et kraanist tuli sooja vett, nii et sain oma näpud seal kenasti üles soojendatud. Onnikeses tagasi, vahetasin kips-käps riided ära, pakkisin päevaks koti kokku, muu toidukraam ja hügieenitarbed ära karukappi luku taha ning läksin camp'i poodi hommikusöögiasja uurima. Toiduvalik oli poes nukrapoolne, nii et ostsin peale pikemat mõtlemist ühe pakendatud brownie. Ei tahtnud aega raisata ja minna Half Dome Village'sse korralikku hommikusööki otsima. Parim uudis oli aga, et seal müüdi peale kohvi ka teed, nii et suundusin peale brownie ja tee ostmist tagasi onnikesse hommikust sööma. Kuum tee külmal hommikul - mõnikord on väikestest asjadest ikka nii suur rõõm.
Naabrid plaanivad vist hommikust süüa istudes jõe ääres toolidel.
Järgmine hetk olin bussipeatuses bussi ootamas. Ainuke häda, et graafik on umbmäärane "sõidab 30-minutilise intervalliga" ja ei olnud teada, millal täpselt see buss saabub. Mul ei olnud päevaks kindlat plaani tehtud, aga mõtlesin, et lähen Yosemite Lodge'i ja sõidan sealt tuuribussiga ües Glacier Pointi, et siis mööda Four Mile rada (4.8 mi pikk ehk siis pigem viis miili) alla orgu matkata. Kuigi veebis on kirjas vaid round-trip pilet ($41), siis tegelikult on võimalik osta ka üheotsapilet (mälu järgi peaks olema ~$25) ja siis sealt tagasi alla matkata. 

Kuna need tuurid väljuvad kindlatel kellaaegadel, siis peale mõningat ootamist ja bussi mitte saabumist, otsustasin, et ma ei taha sellist ilusat hommikutundi bussipeatuses mööda saata, ning läksin käima ja orgu avastama.. esialgu ilma erilise sihtpunktita. Mööda orupõranda radasid käies näpud ja nina küll veidi külmetasid, aga varahommikune päike oli juba hea soe. Varaseid käijaid mu teele õnneks palju ei sattunud, nii et sain üsna rahulikult ja suhtelises üksinduses oma hommikust jalutuskäiku nautida. Möödusin mitmetest maalijatest ning fotograafidest, kes ühe või teise meediumiga orgu või mägesid püüdsid jäädvustada.

Jalutades tegin otsuse suunduda Upper Yosemite Falls rajale, et matkata kuni Columbia Rock'ini, mis on 2-miiline (3,2 km) out and back matk. Columbia Rock on vaatepunkt Upper Yosemite Falls rajal, mis pakub küll vaateid orust ja ümbritsevatest mägedest, aga mitte Yosemite kosest. Yosemite kosk on üks Põhja-Ameerika kõrgeimad koskesid (739 m). Kuna kosk oli praegu täiesti kuiv, siis üles välja polnud minu arust mõtet matkata, eriti kuna see on väga raske rada. Rada viib edasi Yosemite kose ülemisse otsa (7.2 mi/11,6 km). 

Tundub küll, et mis see 2 miili siis ära pole, aga see rada on järsk (kuulu järgi järsem kui 4-Mile rada) ja tundub selle võrra pikem. On see üks pargi vanemaid radasid, ehitatud 1873-1877 aastatel, ning koosneb paljudest tagasipööretest (switchbacks). No nii kolm tosinat kohe kindlasti, nii et tõsine ülesmäge rühkimine mööda paljusid kive ja astmeid. Võttis ikka tõsiselt hingeldama. Algselt kulges rada enamasti mööda metsaalust, aga lõpuks hakkasid ka vaated puude vahelt paistma. 
Peale tõsist ülesmäge rühkimist jõudsin lõpuks Columbia kivi vaatepunkti, kus veidi aega vaadet nautisin ja jalga puhkasin. Kuni mina istusin ja puhkasin, inimesed muudkui rühkisid mööda rada edasi, ilma isegi peatumata. Meh... 
Vaade Columbia kivi otsast.
Columbia Rock viewpoint.
Lugesin kuskilt, et kui ka päris üles välja ei taha minna, siis järgmine pool miili tasub ära käia, pidi mingi hea vaade olema kosele, ja rada pidi olema kohati isegi allamäge. No ma siis otsustasin, et lähen ja vaatan veel natuke edasi. Eriti kuna kõigil teistel paistis olevat piisavalt võhma, et Columbia kivist edasi rühkida. Ega ma saa ka kehvem olla siis.

Käisin ja käisin, aga vaateni ei jõudnud, st ma arvan, et käisin sellest mööda, sest koske ju pole, nii et ei osanud sellele vaatele näppu peale panna. Tagantjärgi pilte vaadates tuvastasin küll selle koha. Käisin lõpuks ära umbes 2/3 raja kogupikkusest ja siis pöörasin tagasi, sest viimane kolmandik rajast koosnes jälle ainult switchback'idest. See keskmine kolmandik rajast oli aga väga lahe. Igati väärt seda ektra jalavaeva.
Yosemite Point
Kose jälg on kivil näha.
Kose jälg kivil.
Tagasi alla orgu jõudes oli aeg lõunapausiks. Selleks sõitsin bussiga Yosemite külakeskusesse toidujahile. Paistis, et seal asus oru suurim ja parima valikuga toidu- ja suveniiripood. Samuti oli seal nii palju rahvast liikvel, et ollallaaa... Enne lõunatama suundumist kiikasin veel sisse Yosemite külaliskeskusesse ja muuseumisse. Muuseum oli päris huvitav, õppisin nii mõndagi. Oma eelmistel külastuste ajal sinna polnud jõudnud. Muuseumi taga on ka väljanäitus seal orus kunagi elanud indiaanihõimu arhitektuurinäidetest. Ahwahnechee'd elasid seal rahus kuni 1850. aastani, mil valge mees ilmus mägedesse kulda otsima ning indiaanlased oma küladest välja aeti.

Kuna seljakott oli peale poeskäiku ja veepudeli täitmist raske, siis istusin peale rahvast umbes külakeskuses ringi vaatamist bussi ootama. Buss tuli üsna pea ning sõitsin El Capitan'i piknikualale lõunat sööma. El Capitani piknikualal erilisi vaateid ei olnud, asub see niivõrd El Capitani külje all, et seda kivirahnu pole kuigi hästi sealt nähagi. Nii et sõin ja ignoreerisin ümber toidu tiirlevaid herilasi, ja ootasin järgmist bussi, sest järgmisesse peatusesse, kust mitmed rajad alguse said või läbi jooksid, ei viinud ei jalakäijateteed ega metsarada.
Järgmisest peatusest suundusin Valley Loop rajale ning käisin 0.6 miili El Capitani'ni ja tagasi. Sealt edasi väike silla ületus ning olin monoliidist üle tee oleval aasal, kus ma sain lõpuks korraliku pildi sellest kuulsast ja suursugusest graniitmonoliidist.
Kapten nähtud ja kellaaeg õhtus, hakkasin tagasi majutuskohta liikuma. Millegipärast otsustasin käia mööda Valley Loop rada Four Mile rajaotsa peatuseni ja sealt bussi peale minna. Mõtlesin, et see ei ole eriti pikk maa ning peaks poole tunniga ilusti ära käima. Iseenesest oli see ca 2 miili (3,2 km), nii et ikkagi omajagu käimist mööda metsarada, kus ei olnud peale metsa ja paari kivi suurt midagi uudistada. Mingi hetk tundus, et käin ja käin, aga kohale kuidagi ei jõua, nii et keerasin tempot veelgi juurde, sest viimasest bussist maha jääda ning veel sama palju maad tagasi oma onni käia polnud küll soovi. Kõik mängis välja nagu vaja. No küll oli hea peale seda 2-miilist lõpuspurti bussis istuda.
Kolm Venda