Järjekordne mäss?

Muutsin täna ühe oma kontoritööpäeva ära, kuna eile sain tänaval flaieri, mille järgi on järgmisel nädalal jälle protesti/mässu oodata. Täiesti arusaadav, miks rahvas jälle protesti korraldab - just oli järjekordne juhtum, kus valge politseinik mustanahalise mehe surnuks lasi. Kuna ma käin Oaklandisse tööle enamasti ühistranspordiga, mis protesti puhul ei pruugi normaalselt toimida (eelmise protesti ajal pandi metroopeatused kinni ning bussid ei saanud tavapärast marsruuti pidi sõita, sest politsei pani teatud tänavad ka kinni), siis ma eeldan, et ma ei pruugi tööpäeva lõpus enam koju saada, nii et parem on sellel päeval kodus istuda.

Matkamas Sunoli kõnnumaal - aah, kevad!

Matka planeerides otsisin spetsiaalselt parki, mis on kõige muljetavaldavam kevadel, seda siis roheliste küngaste ning aasalillede poolest. Kaua seda ilu ju enam ei pruugi olla, sest mida suve poole, seda rohkem rohi kuivab ning seda kollasemaks-pruunimaks künkad-mäed muutuvad. Praegu on õige aeg sellest veel osa saada.

Valisin sihtkohaks Sunoli kõnnumaa (Sunol Regional Wilderness), kuigi ei tea, mis otsast see küll "wilderness" või siis tõlgituna "kõnnumaa" on. Kunagi on see ala olnud karjamaa ning on osaliselt praegugi, kuigi see kari lehmi, mida seal näha võis, ei olnud väga suur. Kuna kunagi on suurem osa Californiast olnud rantšode valduses, siis on üsna tavaline, et mitmed praegused lagedamad looduspargid on endised karjamaad (või siis ka praegused karjamaad).

Sunoli parki võttis Berkeleyst sõitmine aega umbes tund aega. Pargi HQ-sse jõudes tasusime parkimise eest $5, leidsime õnneks ka parkimiskoha ning suundusime loodust nautima. Tegime pargis ringi Indiana Jones Nature trail > Indiana Jones Creek trail > Cave Rocks Road > Eagle View Road > Eagle View Trail > Vista Grande Road > High Valley Road > Hayfield Road. Kokku see ring on umbes 5,4 miili (ca 8.7 km). Kuna päris alguses magasime Indiana Jones Creek rajaotsa maha ning jätkasime Indiana Jones Nature rajal, mis keeras algusesse tagasi, matkasime kokku umbes 6 miili (9,7 km). 

Karjavärav, kust edasi lookleb Indiana Jones Creek rada.

Just Indiana Jones Nature ja Creek radade ääres oli näha meile tuttavaid aasalilli - neid samu, mis lapsepõlvest juba tuttavad. Ja näha neid siin, meie matkal, tekitas mul imelise kodutunde üheskoos nostalgiaga. Matkasimegi küljeluuga rajal, uurisime erinevaid taimi, võrreldes kas see on sama, mis Eestis või ei, ning heietasime oma lapsepõlvelugusid.

Peale pikemat ülesmäge rühkimist Indiana Jones Creek ja Cave Rocks radadel saabusime Cave Rocks ja Eagle View teede ristumispunkti, kus leidsime oma suurimaks heameeleks pingi, kus veidi jalga puhata, kõhtu kinnitada ning vaadet nautida.

Peale lühikest Eagle View "heinamaateed" jätkasime Eagle View rajal, mis lühidalt kulges läbi metsatuka ning siis suundus mäenõlvale. Metsatukas nägime raja kõrval kollaseid lilli, mida ma olen muidu omavoliliselt hüüdnud metsikuteks päevalilledeks. Googeldamine andis lillele nimeks California helianthella (California päevalillik), mis on päriskoduline California ja Oregoni mägedes. Kuna see kuulub päevalillede perekonda, siis ega ma nii väga mööda oma hüüdnimega ei pannudki. 

Eagle View rada mäenõlval oli päris kitsas ning jooksis mõneti päris järsul nõlval. Samas oli rada väga ilus ja omapärane ning võiks öelda, et üks meie lemmikumaid teeotsi selles pargis. Rada oli raamitud erinevate aasalilledega ja huvitavate puhmastega (enamasti vist sagebrush) ning vaated rajalt olid muidugi imeilusad. Püüdsime pildistada ka ühte meile tundmatut armast lille, mida pärast googeldasime. Eesti keeles kutsutakse seda lille kauniks preerialaternaks, siinmail aga Mariposa Lily. Seal pargis nähtu oli aga jälle üks Califronia päriskoduline taim.

Peale Eagle View rada ootas meid järgmine pink. :) Mitte et jalad oleks eriti väsinud olnud, aga vaate nautimiseks olen alati nõus pingil puhkama. Pingi ümbruses oli ka palju California moone (California poppy), mida on praegu ka just õige aeg nautida. See kollane-oranž lilleke on päriskodune USA-s ja Mehhikos ning on üks California sümboleid (ametlik lill). Kõige parem koht värvikate mooniväljade nautimiseks on LA lähedal asuv Antelope Valley California Poppy Reserve (kuhu ma pole jõudnud, aga mille pildid on nii kõnekad...).

Lõpuks jõudsime ka alla maja juurde, mis üleval ammu oli juba silma hakanud. Tuli välja, et see on High Valley Camp, kus on võimalik gruppidega telkida/ööbida. Millegipärast ma arvasin, et tegu on lehmalauda või siis mingi muu taluhoonega, sest seal samas lähedal oli ka kari lehmi. Veel möödusime märgistusega " JR Ranch" väikesest valgest hoonest, mis oli osaliselt nõlva sisse ehitatud ning tundus pargi rantšoajastu jäänukina. Pargi HQ-sse ja autoni ei olnud sealt enam palju jäänud, kuid pidime veel mööduma meid jõllitavatest lehmadest. Õnneks polnud neid palju, sest läbi karjamaa ja lehmade käimine pole kunagi mu lemmiktegevusi olnud.

CA-AZ-NV road trip - 4.päev - Hoover Dam

Reisi neljandal päeval võtsime suuna Las Vegasesse, kuhu tuli auto tagastada ning kust järgmisel päeval San Francisco piirkonda tagasi lendasime. Ees oli veel viimane pikem sõiduots - 3,5 tundi. Vahepeal tuli meil teha ka üks "metsa"peatus, kuna me kõige noorem reisisell kõige otsemas mõttes magas tankla peatuse maha. Oligi aga hea võimalus veidi jalgu sirutada ja maastikku lähemalt uurida.

Kuna enne Vegast tuli ületada veel Colorado jõgi kohas, kus asub Hooveri tamm (hüdroelektrijaam), siis keerasime peale jõe ületamist tammini viivale teele, parkisime auto umbselt täis parkimismajas ($10) ning läksime tammile käima. Mida lähemal Las Vegasele, seda kuumem ilm, päike lausa kõrvetas tammil. 

Hoover tammilt olime ca 45 minutiga Vegases, kus ülejäänud pärastlõuna kulus kellel rendiautot tagastades, kellel basseini ääres puhates. Kuna mu jalalihased olid autos istumisest õhtuks kanged, siis jätsin Vegase Strip piirkonna teistele avastada. Ma olen seda blingi enne ka näinud,  nii et ega ma millesti ilma ei jäänud. Vegas ei ole linn, kuhu ma tagasi läheks. Peale Strip ja Fremont tänava piirkonna, kus enamik linna blingi asub, on see üks tavaline kõrbelinnake, ei midagi erilist. 

CA-AZ-NV road trip - 3.päev - Grand Canyon

Laughlinis ööbisime kasiinohotellis ja kasiinohotellid ei ole just mu lemmikud. Fuajee tasandil on alati müra, bling ning suitsuhais (aah, ma vihkan suitsuhaisu...). Ja hotellis ei pakutud ei tasuta hommikusööki ega wifit. Ainuke hea asi sealse hotelli puhul oli, et toa hind oli super odav. Hommikusööki sõime hoopis jõe teisel kaldal, kus asub juba hoopis teine osariik (Arizona) ja teine linn (Bullhead City). Toidupoodi varusid täiendama sõites jäi silma jõeäärne puhkeala, kuhu hiljem naasime oma hommikukohvi ja -sööki nautima. Ideaalne algus päevale.

Teekonnal Suurde kanjonisse oli plaanis vahepeatus Kingmani linnas, et külastada sealset Route 66 muuseumi. Tegelikkuses külastasime aga ühe muuseumi asemel hoopis kahte muuseumi. Asuvad need muuseumid lähestikku ning GPS-i järgi olime peaaegu kohal, kui nägime maja siltidega "Mohave Museum" ning "Route 66". Alles peale maksmist ning pileti saamist märkasime, et tegelikult ei olnud see päris see muuseum, kuhu rihtisime. Aga see oli tegelikult (minu arust) palju ägedam. Kuna sama piletiga sai külastada kolme erinevat muuseumi - Mohave Museum of History and Arts, Route 66 Museum, Bonelli House - , siis saime ka Route 66 muuseumi sama piletiga käidud.

U.S. Route 66 on kõnekeeli tuntud kui "Mother Road" või "the Main Street of America". See maantee sai kunagi alguse Chicagost, Illinoist, kulges läbi Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico ja Arizonase ning lõppes Californias. See oli põhiline tee neile, kes Läände paremat elu otsima suundusid. Peale olulisi ümberkorraldusi ja uuendusi eemaldati Route 66 1985. aastal ametlikult maanteevõrgust, kuid praeguseks on teatud ajaloolised Route 66 osad saanud märgistuse "Historic Route 66". Meie lisasime Route 66 oma reisikavasse aga hoopiski sel põhjusel, et õepoiss oli väiksena animafilmi "Autod" fänn ning see Pikne McQueen seal ju sõitis mööda Route 66, eks ole.

Mohave muuseumist jäi kummitama Olive Oatmani lugu, mille koju jõudes üle googeldasin. Vaatan, kas saan näpud taha mõnele raamatule, mis on tema indiaanlaste käes vangistuses olnud ajast kirjutatud. Kokkuvõtvalt - Olive Oatman rööviti 1851. aastal Tonto Apache indiaanlaste poolt, kaubeldi edasi Mohave indiaanlastele ning peale viit aastat vangistust valgele mehele, kes esindas Olive'i venda. Olive kandis elu lõpuni lõual sinist tätoveeringut, mis tähistas tema kuulumist Mohave indiaanlaste hõimu.

Peale muuseumikülastust oli meie järgmiseks sihtkohaks Grand Canyon /Suur kanjon. Kingmani linnast kanjonisse oli veel jäänud umbes 2,5 tundi sõita. Kuigi taevas oli pilvine ja hooti ka sadas, siis õnneks Grand Canyoni külla jõudes ilm pidas. Ilm oli küll üsna jahe (ca 13 kraadi) ning tuuline, ikkagi talveperioodi lõpp. Kui parkimisplatsil võis näha veel sulamata lumekäntskaid, siis muidu olid teed ja loodus lumevabad.

Kuigi see oli mu teine külastus Suurde kanjonisse, olid mõlemad korrad kanjoni lõunaservale (South Rim), kus asub Grand Canyoni küla ning kuhu suundub enamik (90%) kanjoni külastajatest (sissepääs autole $25). Ainult väike osa (10%) külastab kanjoni põhjaserva (North Rim), mis on raskemini ligipääsetav. Ööbisime kanjonist tunnise autosõidu kaugusel asuvas Williamsi linnas. Kanjoni külas saab ka ööbida, aga seal tuleb tuba juba aegsasti kinni panna, nii et sellega jäime juba mitu kuud hiljaks.

Grand Canyon on lihtsalt vapustav, seda on näha ka piltidelt. Piltidelt avaldub huvitav valguse ja varjude, soojade ja külmade toonide mäng, mis oli suuresti pilvise ilma tulemus.

Veidike käisime ka Bright Angel matkarajal, kus eelmine kord küljeluuga veidi pikemalt kanjonisse alla matkasime. Praegu käisime seal tõesti vaid veidi raja algusest, sest mu õepere ei ole loomult matkajad (ja kui alla minna on kerge, siis pärast üles tulek on teisest ooperist) ning õde kartis mul paaniliselt kõrgust. Tegelikult pole seal rajal midagi karta, see on mugavalt lai. Palju laiem kui suurem osa mägiseid radasid.

Ka see kanjonikülastus jäi päris lühikeseks (nii paar tundi). Ma oleks heameelega veel sealse tasuta bussiga sõitnud kaugematessegi punktidesse, aga kuna meil oli lõuna vahele jäänud, ilm oli aina tuulisem ja külmem ning tundus, et iga minut võib sadama hakata, siis sõitsime Williamsi poole õhtust sööma ning ööd veetma. Mingi pakistus jäi aga südamesse - tahaks veel ja veel seal ringi vaadata. Kanjon on ju nii suur ja lai ning me käisime uudistamas vaid väga väikest osa sellest kaunist paigast.