Rändom käimised & some urban exploration

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis uuel tööpostil töötamine tegi minust algselt ühe energiast tühjaks imetud diivanikaunistuse, kes peale tööd bussis silmi lahti ei suutnud hoida ning kodus uniselt telefonis raamatut luges ehk siis end muust maailmast edukalt ära lõikas. Kuna tegemist on Eesti suvega, siis see tähendas, et nädalavahetustel alati toimus midagi. Kuna kolisime maikuuga täitsa oma pessa, millega oli ka vaja pidevalt tööd teha (ostlemine ja mööbli kokku panemine ei ole fun, kui seda on vaja nii palju korraga teha), siis möödusid mitmed nädalavahetused (ja mõned tööpäevade õhtud ja hommikud) külalisi võõrutades. Kuskil aga ikkagi sai ka käidud ja ka paar klõpsu tehtud.  Need pildid, mis siia valisin, esindavad osaliselt ühte omaette kategooriat - urban exploration. Kuna mind vanad ehitised (eriti mahajäetud) ja varemed huvitavad, siis on ka loogiline, et ma neid pildistama ja uudistama satun.

Tartu lennukiangaarid

Botaanikaaias asuv puuskulptuur

Pärnu jõekallast mööda lookleva raja ääres leidub lahedat tänavakunsti.

Helme mõis

Helme ordulossi varemed

Tartu toomkirik
(suveperioodil saab tornidesse ronida, seda küll raha eest)

Abruka tuur veneaegse veoutoga
Minu, saarel üles kasvanud inimese jaoks, ei olnud seal mingit erilist
eksootikat - saar nagu saar ikka, küla nagu küla ikka.

Sõrve säär

Militaarjäänuk Sõrve poolsaarel,
reclaimed by nature.

Ahja jõe kallastel Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkarajal

Peale mitut kuud kodurindel möllamist ja suve mitte saabumist, jõudis kätte see õnnistatud laupäev, mil me ekspompt võtsime ette teekonna Taevaskojale. Kuna see on ca 40 minutit Tartust sõita, siis superluks lähedal ikka! Kohapeal võtsime kõigepealt suuna Taevaskodadele. Suure ja Väikese Taevaskoja matkaring on RMK info kohaselt 3 km pikk, samas tundus see ikka väga lühike. Samas, 3 km võib-olla ongi lühike, kuidagi ei ole seda tunnetust. Ma olen nii miilidega harjunud matkama ja 3 miili on ju peaaegu 5 km.

Suur Taevaskoda

Neitsikoobas, kust peaks välja voolama Kuldallikas

Peale Taevaskodasid suundusime edasi Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve 11,8 km pikkusele matkarajale, mis minu tracker-i andmetel oli reklaamitust tublisti pikem 13 km. Rada kulges mööda Ahja jõe kallast, mis pole teps mitte tasane, vaid on lahedalt mägine. See üles-alla rühkimine tuletas täiega Californiat meelde, nii et mõnus nostalgiline teekond oli. Samas pidime osades kohtades pikat rohust läbi sumpana, nii et see oli jälle see miinus - kuidagi ei taha nn "puugikorjamisradadel" käia. Suuremalt jaolt on küll tegu mõnusa kuuse- või männimetsaaluse rajaga ning enamasti on ka üles- ja allamäge minekud stressivabad. Kaks kohta olid küll sellised, kuhu võiks midagi abistavat lisada, lihtsalt liiga järsk minek.

Rajale jäi paar liivakivipaljandit, kust avanes vaade järvele, aga muidu ei olnud head kohta, kust järve ääres olevatele liivakivipaljanditele oleks selge vaade avanenud. Kui paljandi peal olla, siis ju paljandit ei näe, ja teiselpool jõge oli kallas võsane ja roogu-rohtu täis kasvanud, nii et sinna ka hästi ligi ei pääsenud. 

Raja äärde jäi aga vähemalt üks koht, kust oleks olnud hea ujuma minna, üks RMK onn grillimiskohaga ning veel mõned grillimiskohad. Võimalused ilusa ilmaga järve ääres chillida on igatahes olemas. 

Saesaare paisjärv

Maanteeni jõudes kõmpisime jõe teisele poole ning alustasime teist kallast pidi tagasi käimist. Ühes kohas tekkis küll mõningane segadus. Stendil olnud kaardi järgi ning raja ääres olnud sildi järgi oleks pidanud peale Nurmemäe paepealset minema ringiga ümber sealse talukoha, kuna tegu eramaaga, aga kui sinna jõudsime, siis sildid suunasid ikkagi edasi jõeäärset rada mööda. Kuna see ringiga minek ei olnud sildistatud ning teed jooksid sinna-tänna, siis kõige kindlam on ikkagi järgida jõge. Nii et käisime edasi mööda märgistatud rada (aeg-ajalt nooled ja puudel värvilised märgid) ning polnud mingit probleemi.

Viimane osa rajast oli osa Kiidjärve kulklasterajast. Raja ääres oli iga paari sammu tagant kuklaste pesa. Seisma ei tasunud jääda, kohe olid sipelgad jalgadel ronimas. Tõeline kuklaste kuningriik, nagu seda seal nimetatakse. 

Jänese rajal käimas

Punast seljakotti mul enam ei ole ja nii palju vahvaid radasid, mille hulgast marsruuti valida, ka enam mitte. Kahjuks mängib radade valikul rolli ka see, kui palju on vaja kuskilt pika rohu seest läbi sumbata. Eestis on mind taaskord haaranud puugihirm. USA-s seda hirmu ei olnud, sest rajad olid enamjaolt selgelt piiritletud ning rohust sai ilusti eemale hoida. Paar rada olid sellised, kus kitsas rada lookles läbi pikema rohu, siis sai küll puugikontrolli tehtud, aga see oli pigem erand kui reegel. Eestis on aga puugihirm täiesti omal kohal. Olen täiest "nähtamatust" puugist kunagi juba puukborrelioosi saanud ning peale seda mul valuvaba elu enam ei ole. Nii et kardan. Ja vaatan ja valin piltide põhjal Eestis radu. Kus on ikka näha, et pika rohuga heinamaalt on vaja läbi käia, siis no, thank you!

Laupäeval ei hakanud me Tartust kaugemale minema, hakkasime lihtsalt kodust kõndima Emajõe kallast mööda kulgeva Jänese raja suunas. Ausalt öeldes ei leidnud ma seda nn Jänese rada kaardilt, aga kaasa väitis, et sealt ta läheb. Linnas möödusime mitmetest lahedatest muralitest ja graffititest, mida ei saanud ka mitte pildistamata jätta.

Vabadussild

Kroonuaia sild

Supilinna kandis toimus parajasti kalastusvõistlus ning meie leidsime tee äärest mingid vanad metallist monstrumid, mida uudistada. Mingi vana silla osad? Mööda Emajõe kallast edasi jalutades jõudsime varsti liivaranda, kus me vanainimesed otsustasime natuke jalga puhata ja kiikuda. Kiikuda on vahva! Edasi muutus rada juba kitsaks metsarajaks, no nii nagu päris ikka, ja linnud lausid üks valjemini kui teine. Müttasime rajal tükk aega, ületasime mitu kraavi või oja ning veidi heinamaad ja võpsikut, kuni jõudsime osani, kust tundus, et selget rada enam edasi ei lähe ning läheb liiga võpsikuks juba ära. Siis pöörasime ka tuldud teed tagasi.  

Huvitav on see, et kui tagasi pöördusime, siis vaatasin äppi ning imestasin, kuidas peale 7 km jalad veel natukenegi väsinud ei ole. Ikka täiesti teine tera on tasapinnalisel rajal käia, ei mingeid tõuse ega langusi, jaksu jätkub kohe palju kauemaks. Ei tunne, et see küll trenni eest oleks, kui võhmale ei võta. Mõni ime, et eestlane ei matka suurt, see on rohkem nagu pikem jalutuskäik. Ma olen siin bloginud 3 km pikkustest radadest, mis on ikka korralikult läbi võtnud (mäkketõusud), nii et pikkus ei määra raja raskust. Jäneserada on muidugi mõista väga lihtne rada, koormuse tõstmiseks peaks mööda rada jooksma.