Matkamas Tahoe järve ümbruses: Van Sickle rada

16.09.2016
Reede hommikul leidsin end käimas Berkeley rongipeatusesse (Amtrak), et istuda Sacramentosse sõitva rongi peale ja sealt edasi sõita Tahoe järve juurde. Teostamisel oli plaan Tahoe järve ümbruses matkata. Asub see suur sinine järv Sierra Nevada mäestikus umbes 3,5-tunnise autosõidu kaugusel Berkeley'st. Saab sinna aga ka Amtrakiga. Sacramento rongijaamast viib South Lake Tahoe'sse ja Stateline'i Amtrak Thruway buss, väga mugav, ainult vaja ümber istuda. 

Läksin maha Stateline Transit Centeri peatuses, kust sõitsin kohe bussiga 23 üles mäkke (Summit Village), et sealt mööda Van Sickle rada alla matkata. Bussijuhile tuleb öelda, et lähed maha Eagles Nest peatuses (Quaking Aspen Ln/Needle Peak Rd), siis ta teab seal peatuda. Põhimõtteliselt tegu suusakuurorti shuttle'iga. Kui sa aga seal üleval ei ööbi, siis bussipilet $2 või siis päevapilet $5, mille saab ka bussist osta. Eelnevalt tuleb ette mõelda ja planeerida, et sul oleks ikka täpset raha, sest suuremast rahast bussis keegi sulle tagasi ei anna. Minuga samas peatuses läksid maha ka kaks ratturit, kes hakkasid seda rada pidi alla sõitma. Üldse kohtasin rajal palju rattureid, tundus popp MTB rada.

Suusaliftid ootavad talvehooaega.

Van Sickle rajaotsani jõudmiseks tuleb Needle Peak tee lõpust käia mööda rada edasi, kuni jõuad teelahkmeni, sealt tuleb keerata paremale laiale pinnaseteele, Google Mapsil märgitud kui Stagecoach Return, teistel kaartidel märgitud Tahoe Rim trail. Rada pole just kõige selgema märgistusega, aga postidel ja puudel võib aeg-ajalt näha sinist märki TRT = Tahoe Rim Trail. Stagecoach Return pöördel suundu otse TRT märgistusega rajale ning jätka kuni rajalahkmeni, kust parem rajaots jätkab TRT rada, vasakule jääb Van Sickle rada. Ma kasutasin nii Google, Alltrails kui ka TRTA kaarti, et õigele rajaotsale jõuda. Üks väheseid kohti, kus ma mäe otsas levi olen leidnud. Suusakuurortlinna boonus.

Teelahk. Edasi vasakule.
Punane Van Sickle, sinine Tahoe Rim Trail.

Rada oli alguses üsna igav. Kole hall kiviklibune mets ja hullult tolmav rada. Jalad said päris ruttu mullaseks. Minu rõõmuks hakkas lõpuks puude vahelt järv paistma, nii et teadsin, et millalgi peaks ka need paremad vaated kätte jõudma. Koos vaadetega läks ka rada huvitavamaks. Minu defineering huvitavale rajale on tihti huvitavad kivid ja mustrid või siis huvitavad switchback'id ja nurgad. Ja muidugi mõista vaated, et silm puhkaks. Pole ju palju tahetud. :)

Raja kõrval käis samal ajal vilgas tegevus, siblimine siin ja siblimine seal. Vöötoravakesed polnud küll inimestega harjunud, nii et kui vaikselt seisin, siis sain jälgida, aga fotokaga pildistamine nõudis omaette kannatust. Zoomimise hääle peale panid kohe plehku. Õnneks ei olnud nii kõrgel rajal eriti teisi matkajaid või siis rattureid, nii et sain mureta mõnda aega ühe koha peal seista, kui vaja. Mitte et mul kannatust ka väga kauaks oleks olnud.

Nevada pool Stateline linnast, hotell-kasiinod paistavad. 

Tulekahjujärgne ala. Tulekahju põhjuseks gondlist alla visatud suitsukoni.
Who does that?

Hiline lõunasnäkk. Mu lemmik Odwalla smuuti. Nämm. :)

Käin ja käin, päike hakkab õhtusse loojuma, aga mul on ikka veel omajagu maad mäest alla käia. Kokku käisin 4.6 miili (7.4 km), kaasa arvatud lühike asfalteeritud teeriba, mida mööda raja lõpust tagasi linna käisin. Mööda asfaltteed linna käies ületasin ka California ja Nevada osariigi piiri ehk siis see matkarada asub ametlikult Nevada osariigi alal. Linnameluni jõudes kõmpisin 30 minutit mööda Lake Tahoe Boulevardi oma motellini. Küll oli hea lõpuks jalad seinale visata.

Matkamas Sekvoia rahvuspargis

The mountains are calling and I must go. -- John Muir, local legendary naturalist

Istusin pühapäeval Oaklandis Greyhound bussi peale ning sõtsin maha peaaegu 6h, et jõuda Sequoia rahvuspargi lähistele Visalia linna. Sõit sujus sündmustevaeselt, kuigi lõpuks läks ära igavaks. Kohale jõudes võttis mind vastu kuumapahvakas, kraade oli ca 35 ringis, nii et ei olnud erilist isu ega energiat seal ringi vaadata. Ostsin tee peale jäänud Subwayst kaasa võileivapikukese ning kõmpisin motelli oma õhtusööki näsima ja kliimaseadet kulutama.

Fresno vahepeatuses jalga sirutamas.

Visalia kesklinn (downtown)

Järgmiseks hommikuks oli mul ostetud pilet kl 7.20 Sequoia Shuttle väikebussile, nii et olin päikesetõusuaegu juba Visalia Transit Centeris hakkamas. Sattusin samasse bussi koos 10-liikmelise saksa keelt rääkivate amish'ite perekonnaga. Naistel oli kõigil ühesuguse lõikega ühevärviline pikkade varukatega pikk kleit ja valge mütsike. Ma eeldan, et nad päris pinnaserajale matkama niimoodi ei läinud?

Pargis ostsin esimese asjana Giant Forest muusumist matkaradade kaardi, sest ei pargi kodulehel ega ka kuskil mujal ei ole kõiki radu näidatud. Kaarte müüakse iga pargiosa kohta eraldi - Giant Forest, Lodgepole jne -, aga kui kõige populaarsemate radade kohta on info juba olemas, siis pole mõtet enam kaarti osta. Pargis sõidutavad rahvast tasuta väikebussid ja nende peatustes on samuti kaardistendid, kus rajad on kõik peal, ainuke häda nendega on, et seal ei pruugi olla märgitud radade pikkust. Telefonil levi pargis ei ole (või on see ainult AT&T viga?), nii et telefoniga konsulteerida ei saa. Selfie'd ja check-in'id jäävad ka postitamata, kuniks mäe otsast tagasi tsivilisatsiooni jõuad.

Ostsin Giant Forest ala kaardi, sest olin teatud vähem populaarsemate radade kohta siit ja sealt internetist killukesi lugenud, aga konkreetset kaarti nende kohta ei leidnud, ja mõte oli jooksvalt seal kandis natuke ringi vaadata. Olenevalt, kuidas tuju tuleb. Ootasin siis bussipeatuses Moro Rock'i juurde viivat shuttle'it, kui otsustasin, et lähen sinna hoopis mööda rada. Kaardil oli ilusti ära märgitud 1.3 miili (2,1 km) pikk Moro Rock trail, mis hakkas kohe Giant Forest muusumi juurest, nii et teele ma läksin. Natuke jõudsin ära käia, kui tuli meelde, et bussijuht ütles, et just seal piirkonnas on kõige rohkem karusid nähtud. Tegi ikka närviliseks küll, ei olnud mingit tahtmist karu kohata.

Terve raja vältel ei kohanud ma ühtegi teist matkalist, mets oli vaikne, rada kerge, ainuke mu chill'i segav faktor oli karuhirm. Loodus ja mina sobime väga hästi, aga metsloomad ja mina, mitte nii väga. Välja arvatud oravad, sisalikud ja chipmunk'id!

Siin-seal oli ka üksikuid hiidsekvoiasid.
Punasest seljakotist sai seekord sinine. ;)

Jõudsin vahepeal ristteeni, kust üks rada suundus edasi Moro Rocki poole, teine pööras ära kalju äärde Hanging Rock'i juurde. Kõrvalepõige sinna "rippuva" kivi juurde on ca 0.2 miili (0.3 km) round-trip, ülimalt väike maa käia sellise vaate puhul. Istusin veidi aega Hanging Rocki'i juures kivi otsas ja nautisin vaadet ning vaikust. Jälle üks hinge kosutav koht. Ei ühtegi inimest, kõik suundusid kindlasti populaarse Moro Rock otsa.

Vaade Moro Rock'ile.

Moro Rock on graniidist monoliit, mille tippu on võimalik jõuda mööda kivisse raiutud/valatud astmeid ja rada (kokku umbes 400 astet, round-trip parklast 0.6mi/1km). Kuigi mitmete pargitöötajate sõnul oli sel päeval pargikülastus väike (sattusin teiste vestlusi kuulama, pargivahi juttu turistidega kuulasin päris huviga pealt :p ), siis Moro kivi otsa oli juba piisavalt turiste tee leidnud. Keegi nagu jalgu otseselt ei jäänud, nii et läks veel hästi. Viimane kolmandik astmeid võttis juba hingeldama, olin ju eelnevalt karuhirmus juba võimalikult kiire tempoga paar kilomeetrit maha käinud. Karuhirm hakkas vaikselt kätte maksma.

Peale Moro kivi vallutamist (check!) oli esialgne mõte küll sõita bussiga üks peatus edasi Crescent Meadow'le, seal veidi ringi vaadata ja ehk ka tagasi Giant Forest muuseumi juurde matkata. Teine kindel rada, mille tahtsin läbida, oli Tokopah Falls trail, mis saab alguse Lodgepole telklast, ning kellaajaliselt jäi mul selleks otsaks veel aega küll ja küll. Bussi oodates hakkas aga kostuma müristamist. Kivi otsas oli eelnevalt näha, et kauguses on vihmapilved. Ilmateade oli lubanud keskpäevast alates äikesetormi. Mõtlesin ja kahtlesin ning otsustasin sõita Lodgepole'i ning, kui ilm lubab, Tokopah kose juures ära käia. Rada koseni ja tagasi on kokku ca 3.4 miili (5,5 km). Kulgeb mööda jõe kallast ja on tasane ja lihtne ilma eriliste tõusude ja langusteta, kohati küll väga kivine ja see üle kivide ronimine võib põlvedele hakata. Sel rajal oli juba omajagu matkajaid, jällegi üks populaarsem rada. Ilm pidas ilusti, oli küll pilvine ning tagasi tulles tuli paar suuremat vihmapiiska, aga see oli ka kõik.

The Watchtower

Rockfall area

Tokopah kosk  - täitsa kuiv.

Enne Giant Forest muuseumi juurde tagasi suundumist (kuna sealt läks mu buss 17.30 tagasi Visaliasse) veetsin tunnikese või nii Lodgepole külastuskeskuses lõunat süües ja suveniire ostes. Bussini oli veel mitu tundi aega, aga ma olin juba piisavalt väsinud, et oleks varasema bussiga tagasi sõitnud, kui oleks võimalus olnud. Muuseumi juures puhkasin mõnda aega pingil jalga ja selga. Peale terve päeva ringi käimist andsid selja- ja turjalihased tunda, aga pingil pikutamine ravis selle kohe terveks. Mingi hetk sai pingil chillimisest villand ja otsustasin veel ringi vaadata. Bussini oli veel nii tunnike aega. Jõudsin välja Big Trees rajani ning käisin ära ca 1.2-miilise /1,9 km ringi (Big Trees rada ise on 0.6 mi/1km, kui sinna parkida). Lihtsalt selline asfalteeritud rada ümber aasa, sekvoiad siin ja seal, ei midagi väga erilist.

Buss jõudis tagasi Visaliasse tund aega enne piletil märgitud aega, mis oli meeldiv üllatus. Järgmisel hommikul olin jällegi bussis ja sõitsin Greyhoundiga tagasi koju.

Matkamas Brionese pargis

Pühapäeval tegime väljasõidu pooletunnise autosõidu kaugusel olevasse Briones loodusparki. Oleks heameelega läinud koduparki Tildenisse matkama, kuid kuna see on nädalavahetusel ülerahvastatud, siis läksime Brionese parki. Käisime ära umbes 3.5-miilise (5.6 km) ringi Old Briones Rd trail>Ivan Dickson trail>Crescent Ridge trail>Yerba Buena trail>Valley trail>Old Briones Rd trail. Tee kuni vibulasketiiruni oli nagu tavaline külavahetee, sealt edasi nagu rohtu kasvanud põllutee. Lootsin pargis veel viimaseid kevadlilli näha ning kuivanud rohu sees võiski näha viimaseid California moone, aga peale kohati kinkudel olevate kollaste metsikute sinepilillede laikude oli pilt üsna värvivaene.

Peale Yerba Buena rada jõudsime välja orgu, kus peale karjavärava läbimist avastamine end keset aktiivset karjamaad. Rada oli korralikult sõngutud ehk siis näha, et lehmad on regulaarsed matkalised seal. Tundus nagu deja vu põhikooliajast, mil sõbranna juurde külla minnes lõikasime läbi karjamaa ja lehmakarja. Pärast esimese lehmakarja läbimise, mis uimaselt keset meie rada rohtu mälus (või õigemini heina, sest kõik on ju kuivanud..), möödusime mitmetest puude all vilus puhkavatest lehmadest. Tabasin end mõttelt, et tulin nagu matkama loodusesse, aga tegelikkuses sattusin mööda karjamaad käima.

Hippie Hill & 420 day

20. aprilliks oli meil ostetud pilet Cypress Hill'i kontserdile, nii et võtsime õhtul ette teekonna San Franciscosse. Peale Cypress Hilli esines veel seitse bändi, kuid need meid suurt ei huvitanud. Kuna Cypress Hill läks lavale alles 23.00, siis sihtisime oma mineku nii, et jõudsime kell 22.00 kohale. Üritus iseenesest algas juba 16.20 (4.20pm), aga ma ei kujuta ette, kes suudab nii kaua püsti seista (...täitsa vanainimene juba).

Kohale jõudes avastasime, et rahvast on murdu ja ruum on suitsust hall. No kui 4.20pm juba pihta hakati, siis pole ka imestada.. Kontserdi jooksul hakkas meile vaikselt koitma, et on mingi 4-20 day, mis tähendab, et on marihuaana suitsetamist tähistav päev ja seda see saalitäis rahvast seal püüdlikult end pilve tõmmates ka tegi. Ka esinejad süütasid laval hiiglasliku marihuaanarulli ning tegid selle tõmbamisest suure show. Nüüd saan küll aru, miks üritus algas 20. aprillil 4.20 pm. 

Rahvas oli enamasti ühte stiili: hip-hop cap'id, tätoveeringud, konid, rebadel teksad. Meie sinna ei sulandunud, aga välja ka nagu ei paistnud. Pool ajast veetsingi kontserdil inimesi vaadates. See väike kultuurišokk oli palju põnevam kui kontsert ise. Kuigi peab tõdema, et esinejate sõnavõtud võib ka kultuurišoki kategooriasse lahterdada - mind kui publikut pole enne roppude sõnadega kutsutud, samuti ei käinud fucking stoner ka nagu minu kohta. 

Koju läksime hasvate riietega (mida pole ammugi enam juhtunud), aga kogemuse võrra rikkamana.

Page, AZ -> Las Vegas, NV

10. aprill, pühapäev

Pühapäeval võtsime ette sõidu tagasi Las Vegasesse, et järgmisel päeval tagasi koju lennata. Sõitsime suuremalt jaolt jälle läbi lõpmatute kõrbemaastike, kus vahel lookles mõni teeke kaugusesse mägede poole. Tee peal tegime korra pausi Walmartis, mis on oma karbid siin ja seal keset tühermaad püsti pannud. Ei saa aru... üks suur tühjus ja siis keset tühjust järsku Walmart, mille parkimisplats on maastureid täis. Kust need inimesed sinna kokku sõitsid?

Las Vegases andsime rendiauto ära, registreerisime end hotelli sisse ja läksime linna peale õhtust sööma. Läksime sööma klassikalisse ameerika diner'isse. Toit oli okei, selline tüüpiline, aga teenindus täiesti jama. Ma ei tea, kuidas me ometi oma reisi suutsime kehva teenindusega lõpetada. Las Vegases me rohkem ringi ei käinud, sest ausalt öeldes mind see linn kuidagi ei tõmba. Kohutav liiklus, närviline melu, tõuklevad rahvamassid, plinkivad tuled, suitsused kasiinod.. minu jaoks lihtsalt liiga üle võlli. No, thank you. Järgmisel päeval lendasime koju San Francisco lahepiirkonda. Kodu on see kõige parem paik, kuid seda reisi oleks veelgi tahtmist olnud jätkata.