Peale Antelope kanjoni ekskursiooni oli meil üllatavalt terve päev veel ees, kell oli alles üks. Ma ei olnud selleks päevaks mingeid muid kindlaid plaane teinud, aga vähemalt kodutöö oli tehtud ning linna läheduses asuvad vaatamisväärsused kirja pandud. Kõigepealt läksime küll lõunat sööma, peale mida saabus tugev vihmasadu, nii et saime igati rahul olla, et meil oli kanjonis juba käidud.
Kuna vihma ikka jätkuvalt sadas, siis püüdsime üheskoos teiste turistidega hotelli enne ettenähtud aega check-in'i ära teha. Meil oli muidugi sama vähe õnne kui teistel. Hotellituppa veel ei lastud, kuid paberitöö saime tehtud, nii et hiljem oli vaja vaid uksekaart küsida. Vahepeal oli vihm järgi jäänud, nii et võtsime ette siis läheduses olevate vaatamisväärsuste avastamise.
Kõigepealt sõitsime hotelli lähedal Colorado jõe ääres olevasse Glen kanjoni tammi vaateplatsile / Glen Canyon Dam Overlook.
Järgmiseks võtsime suuna Horseshoe Bend'i poole. Nii nimetatakse Colorado jõel olevat hobuserauakujulist looklust. Kui tammi ülevaatele oli lühike jalutuskäik parklast, siis Horseshoe Bend'i vaade nõuab juba tõsisemat pingutust - kokku tuleb liivasel pinnasel käia 1.5 miili / 2,4 km. Vahemaa iseenesest lühike, aga vaate juurest tuleb pärast liiva sees ülesmäge sumbata. Vaated olid seda jalavaeva aga igati väärt.
Parkimisplatsilt viib rada kõigepealt üles künkale ja siis laskub alla Colorado jõe äärde. Künka otsast avaneb vaade kaugemale Paria platoole ja Vermillion kaljudele, vasakul laiub avar navaho rahva maa. Navaho indiaanlaste reservaat on USA-s suurim, seal elab üle 300 tuhande navaho. Kaardilt vaadates võib umbkaudu öelda, et kuskil 25% Arizonase osariigi alast on indiaanlaste reservaadid, sellest lõviosa navaho rahva reservaat. Teised Arizonases elavad hõimud on veel apatšid, hopid, hualapaid. Vapustavalt ilus koht, kus elada, kuid nendes kõrbetingimustes kindlasti mitte kerge.
Peale Horseshoe Bend'i nägemist ja tagasi matkamist sõitsime sama teed mööda edasi Marble kanjonit ületava Navajo silla poole. 1929. aastal avatud Navajo sild üle Marble kanjoni ja Colorado jõe lihtsustas toona Utah ja Arizona vahelist liiklust oluliselt, kuna enne sai jõge ületada vaid Glen kanjoni juures praamiga, mis oli ainuke koht, kus jõele pääses mõlemalt poolt vaguni või autoga ligi. Kuna vana sild jäi tänapäeva liikluse jaoks kitsaks, ehitati 90ndatel kõrvale uus sild autoliiklusele ning vana sild jäeti jalakäijatele ja turistidele käimiseks.
Pean ütlema, et sild mulle erilist muljet ei avaldanud, ei soovitaks reisisihtkohana. Sõit sinna ja tagasi oli palju maalilisem ja huvitavam. Aga ju inimesi seal ikka käib, sest silla juures oli püstitatud ka väike turunurk, kus navahod oma ja/või teiste navahode käsitööd müüsid.
 |
| Vaade Navajo sillalt. |
Soetasime endale mälestuseks ja kapikaunistuseks väikese kilpkonna ja praktilisemaks kasutuseks võtmerõnga. Võtmerõngal on kujutatud Kokopellit, kes on indiaanlaste pärimuses küürakas flöödimängija, müütiline tegelane, mis sümboliseerib viljakust, muusikat, tantsu, koerustükke.
Known as a fertility god, prankster, healer and story teller, Kokopelli has been a source of wonder throughout the country for centuries. Kokopelli embodies the true American Southwest, and dates back over 3,000 years ago, when the first petroglyphs were carved. Although his true origins are unknown, this traveling, flute-playing Casanova is a sacred figure to many Southwestern Native Americans. Carvings of this hunch-backed flute-playing figure have been found painted and carved into rock walls and boulders throughout the Southwest. (http://www.indigenouspeople.net)
