Zion National Park, Utah

7. aprill, neljapäev
Zioni rahvuspargi nimi tuleb sinna kanti 19. sajandil elama asunud mormoonidelt, kes olid esimesed Euroopa päritolu ameeriklased, kes end seal sisse seadsid. Enne neid elas sealsetel aladel Lõuna-Paiutese indiaanihõim. Väidetavalt on pargi esialgne nimi Mukuntuweap tulnud sellelt hõimult. Tähendab see laias tõlkes sirge kanjon. Mormoonide biiblipärane nimi Zion tähendab kohta, kus on rahu ja varjupaik.

Hotell oli meil kinni pandud Sprigdale'i linnakeses, mis asub otse pargi piiril, kuid kuna check-in'ini oli parajalt aega, siis sõitsime edasi parki avastama. Pargi sissepääsuni jõudes avanes pikk saba autosid, nagu suvel Saaremaal praamisaba pühapäeva õhtul mandrile tagasi sõites, nii et pidime kannatust varuma ning sabas istuma, enne kui saime tasu makstud ($30 auto, kehtib 7 päeva) ja päris parki lasti.

Pargis võtsime kõigepealt suuna Canyon Overlook rajale, mis asub kohe peale Zion-Mount Carmel maanteel asuvat tunnelit. Parkimine kohe paremal pool teed või siis teine parkimisplats veidi edasi jõudes vasakul. Käänulist teed mööda mäkke sõites hakkas silma "koobas", mis tundus inimese tehtud.. Läbi tunneli sõites koitis, et sellised on tunnelit valgustavad aknad, sest muud valgustust seal pole.

Nagu raja nimi vihjab, on Canyon Overlook raja sihtpunkt vaade kanjonile. Kuigi pargi matkajuhises on rada hinnatud keskmise raskusega rajaks, on rada lühike, round-trip 1 miil ehk 1,6 km. Rada oli väga huvitav, üks eredamaid hetki selles päevas. Mul on vist mingi rajahullus, mida huvitavam pinnas ja mida rohkem väljakutseid rajal, seda huvitavam.

Pine Creek

Canyon Overlook - Pine Creek Canyon

 

Peale seda suurepärast kanjonivaatematka sõitsime tagasi Zion kanjonisse, et seal autole parkimiskoht otsida ning tasuta sõitva pargibussiga (shuttle) veel paari lühema raja algusesse sõita ning parki edasi avastada. Parkimisega läks meil õnneks ning leidsime koha tee ääres just enne muuseumi (Zion Human History Museum). Jätsime auto sinna ning liikusime mööda Virgin jõe kallast looklevat Pa'rus rada Canyon Junction bussipeatuse poole. See ei võtnud meil eriti kaua, käisime vast vaid 0.8 miili / 1,3 km. Pa'rus tähendab Paiute indiaanlaste keeles mullitav vesi. Rada on asfalteeritud, lai ja tasapinnane ehk siis kergemast kergem. Keskpäeval võib sel rajal küll väga palavaks kiskuda, saime isegi seda tunda, seega õhtune või hommikune jalutuskäik oleks kindlasti mõnusam.

Canyon Junction peatusest sõitsime kaks peatust edasi Zion Lodge peatusesse, kust ühes šokeerivalt suure rahvamassiga hakkasime matkama smaragdroheliste järvede (Emerald Pools) poole. Retk alumise kose/järve juurde oli lihtne, kuigi kohutavalt ülerahvastatud. Massid ja massid. Ja ma ei saa öelda, et ma oleks selle osaga pargist rahule jäänud. See rada ja vaated ei kaalunud üles ülesrahvastatud rajal matkamist. Kosk oli meie külastamise hetkel üsna veevaene, aga võib-olla mõnel teisel ajal on võimsam. 

Lower Emerald Pools

Olin üsna kahevahel, kas jätkata Emerald Pools rajal või ei, kuid otsustasin ikkagi jätkata, sest mõtlesin, et kuna rada läheb edasi raskemaks, siis peaks rahvast vähemaks jääma. Rada läks oluliselt raskemaks, aga massid liikusid ikkagi päris ülemise järveni välja (Upper Emerald Pool), mis siis, et rada oli kivine, liivane, kitsas ja püsivalt ülesmäge. Olenemata sellest tundus külastatavuselt selline tüüpiline rada, kus pered ja grupid käivad. 

Üks pere oli mitme väikese lapsega, neist vanim vast 5-aastane, kes oli lihtsalt keset rada pikali ja keeldus edasi minemast. Tagasi alla matkates möödusime jällegi samast perest, olid vahepeal päris kaugele jõudnud, kuigi paistab, et seda kommide võlujõul. Poiss sai parajasti isalt kommi koos utsitusega, et natuke on veel jäänud. :) Paar minutit hiljem möödusime kahest 9-12-aasta vanusest lapsest, kes porisesid, et peavad ema ja isa järgi ootama, sest "nad jälle puhkavad". 

Kivine rada. Ees matkaja punase seljakotiga, aga mitte mina. ;)

Ülemine kosk... ehk siis tegelikkuses nire.

Upper Emerald Pool

Tagasi alla orgu/kanjonisse matkasime Kayenta rada pidi (ühes suunas 1 mi/ 1,6 km), mis lahkneb Grotto suunas peale järvede-koskede keskosa (Middle Emerald Pool). Olime üsna kergendatud ja õnnelikud sellel rajal matkates, kuna kohtasime päris vähe inimesi. Rada ise pakkus häid vaateid jõele ja kanjonile ning ei võtnud kaua, kui olime jälle tagasi all bussi ootamas.

Viimase käimise tegime mööda jõeäärset rada Riverside Walk (round-trip 2.2 mi/ 3,5 km), mis viib kuulsa kitsenduseni The Narrows, kuhu saab jõe madalama taseme korral edasi matkata. Seekord oli see jõe kõrge taseme tõttu keelatud ja me ei oleks oma jalgu nagunii raatsinud märjaks teha (oleks ehk nii kaugele läinud, kui kuiva jalaga oleks saanud). Järjekordselt ei saa öelda, et ma oleks sellest rajast just erilises vaimustuses olnud, oleks olnud ehk huvitavam, kui oleks saanud jõeäärt mööda veidi edasi The Narrows poole käia. Üsna palju inimesi jälle, kuna ka üks tasapinnalisemaid ja laiemaid-lihtsamaid radasid. 

Järjekordne jõeäärne jalutuskäik tehtud, sõitsime bussiga tagasi auto juurde. Bussiga sõites saab ka päris hea pildi kanjonist, eriti kui bussijuht peatustes ja peatuste vahel kohti ja tippe tutvustab. Sattusime just sellise juhi peale. Suurepärane teenindus. ;) Kes bussiga seal sõitma satub, see märkab, et Big Bend peatusest ei lähe ühtegi rada, seega tekib küsimus, miks seal peatus on. Mööda sõites tundus, et see on lihtsalt üks ilusa vaatega koht, kus saad korra maha tulla, vaateid nautida ja pilte teha ning siis järgmise bussiga edasi või tagasi sõita. 

Kui hotellis oli check-in tehtud ja veidi jalga puhatud, läksime kõhtu täitma Meme kohvikusse, kus nautisime õhtusöögiks nämmasid kreppe ning püüdsime mitte muretseda homse pärast, mil lubas vihma. Võib ju loota, et love will save the day, isegi kui vihma sajab ja plaanid hukas.

American Southwest road trip'i algus

Lend üle Sierra Nevada mäestiku, and I'm guessing here et ka üle Mojave kõrbe,
võimalik et Death Valley.

Alustasime oma reisi 6. aprillil ja lendasime Las Vegasesse, et sealt siis auto rentida ja edasi Zioni rahvuspargi poole sõita. Lennuk oli graafikus ja peale maandumist võtsime lennujaamast takso, et 10-minutilise sõidu kaugusel olevasse Avise esindusse sõita. Taksojuht sisestas aadressi korralikult oma GPS-i, aga sõitis ikka valesse kohta, mitte päris sinna, kuhu Google maps oli mulle näidanud. Tiirlesime siis veidi seal ringi, kuni helistasin Avisesse ja sain kinnituse, et esindus asub seal, kus Google maps näitab. Hea, et mul endal telefonis Google maps töös parajasti oli. Sõitsime siis edasi ja olimegi kohal, rahakott selle seikluse võrra küll kergem. 

Autorent käis kähku, aga auto polnud just see, mida oodatud. Saime Nissan Juke... mis esmapilgul tundus nagu eriti kole auto, ja läks käima nupust, mitte võtmega, ja... jne, aga lõpuks hakkas isegi meeldima. Sõitsime linnast (ja Nevada osariigist) välja ja kahe tunni pärast olime Washington, Utah's asuvas hotellis, et siis järgmisel päeval oleks kohe hea lühike maa Zioni rahvusparki. Sõit läks kiiresti, kahju ainult, et päike seljataha loojus, oleks tore olnud päikeseloojangusse sõita nagu filmis, haha!

Kuna Utah's on teine ajatsoon kui Nevadas, siis sealne aeg on 1 tund ees, nii et kaotasime hotelli jõudes ühe tunni ning pöörasime suht pea magama, et hommikul normaalsel ajal üles saada. Mis ausalt öeldes ei kukkunud nii välja, nagu mõeldud. Ärkasime oma aja järgi kell 8.00, aga Utah aja järgi kell 9.00 ehk siis magasime ikkagi hommikusöögi maha. Ja nii algas päev, mil oli plaanis matkata Zioni rahvuspargis.

Okei, ma mõtlesin, et kriban siia veel juurde autorendist ehk siis miks ma otsustasin mitte rentida autot lennujaamast. Üks ja ainuke põhus - hinnavahe. Rendihind lennujaamast võttes võib olla oluliselt kallim kui mõnes teises linnatänaval asuvas esinduses ja Las Vegas oli üks selline näide. Avise esindus 10-minutilise sõidu kaugusel asuvas Green Valley Plaza Shopping Centeris rentis välja oluliselt odavamalt. Populaarsemad kohad nagu lennujaam ja Las Vegas Strip piirkonna hotellid võtavad rohkem raha, sest nad saavad seda endale lubada, mugavus maksab. Taksoraha sellise sõidu puhul on tavaliselt $15-20 (meie takso väikest kõrvalepõiget arvestamata), aga meile pakutud hindade puhul tasus see kulu ära. Võtsime auto Green Valley Plazas asuvast esindusest ja tagastasime Las Vegase Strip piirkonna hotelli.

Kultuuriminutid

Ma pole nüüd kaks nädalat kuskil matkamas käinud, aga olen see-eest olnud kultuurne.. ja shopanud. ;) Olen käinud nii kinos kui teatri- ja tantsuetendusel. Ei saa öelda, et kinoelamus oleks nüüd väga kultuurne olnud, kuid tegu oli üllatavalt originaalse filmiga - "Deadpool", mis iganes see ka eesti keeles on -, aga teater ja tanstuetendus suutsid mind piisavalt "kultuuristada".

Teatrietenduseks oli muide Mait Malmsteni esitatud "Fenomen". San Francisco Eesti Selts suutis kuidagiviisi Malmsteni siia ookeanitaha esinema meelitada. Vähe segadusse ajav tükk, mu loogiline mõtlemine lõi pidevalt häirekella, aga Malmsten mängis hästi. Paistab, et eestlased on lätlastega kokkuleppe sõlminud, et korraldavad oma üritusi ka Läti Majas (ametlikult Läti luteri kirik, aga põhimõtteliselt nagu kultuurimaja aula). Allpool võib imetleda mu pingutust Läti lippu ja vappi jäädvustada, etenduse rekvisiidid (rippuv valge lina ja tool) on ka muuseas pildile jäänud.

Tantsuetendus oli tegelikult kõige põnevam elamus. Kuna üks töö kaudu tuttavaid oli ühe etendusel esitatava kava koreograaf ja tantsis ise ka ühes teises kavas, siis võtsime paari kolleegiga peale tööd ette pika ja tüütu sõidu Sonomasse. Avastasin, et ma ikka olen story usku ehk siis ma otsin alati seda lugu, mida etendus peaks rääkima, kuigi tantsuga tuleb välja, et seda lugu ei pruugi alati olla. Kolmest lühemast ja viimasest pikemast etendusest kaks rääkisid vähem või rohkem mingit lugu, nii et päris loota ka ei jäänud, kuid tants on tants ja pigem peaks vist nautima liikumist, kui püüda analüüsida, mida selle või tolle liigutusega ehk öelda tahetakse. 

Homme algab me American Southwest reis, nii et nädalakese olen järjekordselt off the grid. Ja tagasi tulles kohe tööle ja raamatuklubiga kohtuma, mis tähendab, et raamat on vaja veel reisi ajal lõpuni lugeda. Eks ole näha, kuidas see välja mängib. Raamat muide on hea, soovitan soojalt, Donna Tartt "The Secret History". Ei tea küll, kas on ka eesti keelde tõlgitud. Ma ei mäleta, millal viimani eestikeelset... aa, mäletan küll, Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" oli viimane eestikeelne raamat, mida sai loetud, ja vist ka ainuke viimase kahe aasta jooksul. Eestikeelsed e-raamatud on ka nii kallid, et ma ei raatsiks neid osta. Harjumuspäraselt peaks e-raamatu hind olema oluliselt odavam kui pabertrüki hind, kuid Eesti raamatupoodide lehti kiigates hakkas silma, et seal on mõlemad formaadid peaaegu sama hinnaga. Kust otsast see siis nüüd aus on? m.o.t.t.