San Francisco pargid ja rajad

Kuna mu "peab ära nägema" listis olid ühed San Franciscos asuvad mosaiikastmed ning need olid seal listis juba päris pikalt olnud, siis võtsin kätte ja panin kokku nii 5-miilise jalutuskäigu, "linnamatka", mööda the City jalgradasid, astmeid ning matkaradu. Postitasin ürituse ühte pika ja lohiseva nimega facebooki gruppi, mille kaudu paljude teiste expattidega olen tutvunud, ning skoorisin sealt endale kolm matkakaaslast. 

San Francisco mosaiiktreppidest kaks asuvad Grandview pargi juures, Inner Sunset/Golden Gate Heights linnaosas. Esimene on Hidden Garden Steps, mis asub 16th avenüü ja Kirkhami tänava ristis. See trepp sai mosaiigiga kaunistatud 2013. aasta lõpus, seega päris uus lisa linna avalikku kunsti. Selle trepiga alustasime ka oma seekordset avastusretke. Trepi 148 astet said selle ilu imetledes liigagi kiiresti käidud. Hidden Garden astmete teema on, nagu nimigi juba vihjab, aed ja lilled. 

Teine mosaiiktrepp, Mosaic Steps (veel nimetatakse Moraga Steps ja 16th Ave Tiled Steps), asub 16th avenüü ja Moraga tänava ristumiskohas. See trepp valmis 2005. aastal, varem kui eelmine, ning eeldatavasti sellepärast on ka rohkem tuntud. Samas meeldisid mulle Hidden Garden astmed rohkem, olid kuidagi värvikamad ja rõõmsamad. Moraga astmed algasid mingi mereteemaga ning lõppesid kuu ja päikesega. 

Ilmaga meil kahjuks küll ei vedanud, oli jahe, pilves ja veidi ka tuuline. Treppidest üles minek lahendas külmaprobleemi, aga pilves vaate vastu ei aidanud miski. Peale mosaiiktreppe võtsime ette zigzag astmed Grandview pargi (Turtle Hill) tippu (144 astet). Grandview parki nimetatakse ka San Francisco kõrgeimaks liivadüüniks. Nagu Golden Gate parkki, arendati-ehitati Sunseti linnaosa liivadüünidele. 19. sajandi sanfranciscolased kutsusid seda piirkonda the Outside Lands. 

Turtle Hill / Grandview Park

Grandview pargist suundusime edasi Mount Sutro metsaradadele. Mt.Sutro on üks San Francisco 47 mäest/künkast ning kaetud 19. sajandi lõpus sinna istutatud eukalüptimetsaga. See on üks väheseid kohti SF-s, kus saab metsa jalutama minna (piirkonna nimi on ka sobiv - Forest Knolls). Enne matkarajani jõudmist pidime veel mööda Oakhurst Lane astmeid mäkke rühkima. See oli oma 355 astmega meie teekonna kõige väsitavam osa. Pärast astmeid tuli ka Mt. Sutro metsarajal alguses ülesmäge rühkida, nii et naha sai ikka märjaks.

Peale Mt. Sutro läbimist suundusime järgmise linnapildis kõrguva muhu juurde. Tank Hill on kohalike seas populaarne ilutulestike vaatamise koht. Avaneb sealt hea vaade nii üle linna kui ka üle lahe. Võiks öelda, et see vaade on peaaegu sama hea kui Twin Peaks tipust.. No, peaaegu.

Teekonna lõpetasime Pemberton Place, Monument Way ja Vulcan Stairs astmetega ning imetlesime äärnevaid aedu ning taimestikku. Kuigi Vulcani astmete kohta võib leida, et see on üks kõrgema hinnanguga jalgteid San Franciscos (pidi sarnanema džungliga - mõneti, jah, sest enamasti on taimestik lopsakalt roheline ning ühes aias kasvab seal ka bambus), siis Pemberton Place avaldas mulle isegi rohkem muljet, aiad olid värvikamad (rohkesti lilli) ja astmed kuidagi ajaloohõngulisemad. Mõnus lõpp meie teekonnale.

Järjekordne mäss?

Muutsin täna ühe oma kontoritööpäeva ära, kuna eile sain tänaval flaieri, mille järgi on järgmisel nädalal jälle protesti/mässu oodata. Täiesti arusaadav, miks rahvas jälle protesti korraldab - just oli järjekordne juhtum, kus valge politseinik mustanahalise mehe surnuks lasi. Kuna ma käin Oaklandisse tööle enamasti ühistranspordiga, mis protesti puhul ei pruugi normaalselt toimida (eelmise protesti ajal pandi metroopeatused kinni ning bussid ei saanud tavapärast marsruuti pidi sõita, sest politsei pani teatud tänavad ka kinni), siis ma eeldan, et ma ei pruugi tööpäeva lõpus enam koju saada, nii et parem on sellel päeval kodus istuda.

Matkamas Sunoli kõnnumaal - aah, kevad!

Matka planeerides otsisin spetsiaalselt parki, mis on kõige muljetavaldavam kevadel, seda siis roheliste küngaste ning aasalillede poolest. Kaua seda ilu ju enam ei pruugi olla, sest mida suve poole, seda rohkem rohi kuivab ning seda kollasemaks-pruunimaks künkad-mäed muutuvad. Praegu on õige aeg sellest veel osa saada.

Valisin sihtkohaks Sunoli kõnnumaa (Sunol Regional Wilderness), kuigi ei tea, mis otsast see küll "wilderness" või siis tõlgituna "kõnnumaa" on. Kunagi on see ala olnud karjamaa ning on osaliselt praegugi, kuigi see kari lehmi, mida seal näha võis, ei olnud väga suur. Kuna kunagi on suurem osa Californiast olnud rantšode valduses, siis on üsna tavaline, et mitmed praegused lagedamad looduspargid on endised karjamaad (või siis ka praegused karjamaad).

Sunoli parki võttis Berkeleyst sõitmine aega umbes tund aega. Pargi HQ-sse jõudes tasusime parkimise eest $5, leidsime õnneks ka parkimiskoha ning suundusime loodust nautima. Tegime pargis ringi Indiana Jones Nature trail > Indiana Jones Creek trail > Cave Rocks Road > Eagle View Road > Eagle View Trail > Vista Grande Road > High Valley Road > Hayfield Road. Kokku see ring on umbes 5,4 miili (ca 8.7 km). Kuna päris alguses magasime Indiana Jones Creek rajaotsa maha ning jätkasime Indiana Jones Nature rajal, mis keeras algusesse tagasi, matkasime kokku umbes 6 miili (9,7 km). 

Karjavärav, kust edasi lookleb Indiana Jones Creek rada.

Just Indiana Jones Nature ja Creek radade ääres oli näha meile tuttavaid aasalilli - neid samu, mis lapsepõlvest juba tuttavad. Ja näha neid siin, meie matkal, tekitas mul imelise kodutunde üheskoos nostalgiaga. Matkasimegi küljeluuga rajal, uurisime erinevaid taimi, võrreldes kas see on sama, mis Eestis või ei, ning heietasime oma lapsepõlvelugusid.

Peale pikemat ülesmäge rühkimist Indiana Jones Creek ja Cave Rocks radadel saabusime Cave Rocks ja Eagle View teede ristumispunkti, kus leidsime oma suurimaks heameeleks pingi, kus veidi jalga puhata, kõhtu kinnitada ning vaadet nautida.

Peale lühikest Eagle View "heinamaateed" jätkasime Eagle View rajal, mis lühidalt kulges läbi metsatuka ning siis suundus mäenõlvale. Metsatukas nägime raja kõrval kollaseid lilli, mida ma olen muidu omavoliliselt hüüdnud metsikuteks päevalilledeks. Googeldamine andis lillele nimeks California helianthella (California päevalillik), mis on päriskoduline California ja Oregoni mägedes. Kuna see kuulub päevalillede perekonda, siis ega ma nii väga mööda oma hüüdnimega ei pannudki. 

Eagle View rada mäenõlval oli päris kitsas ning jooksis mõneti päris järsul nõlval. Samas oli rada väga ilus ja omapärane ning võiks öelda, et üks meie lemmikumaid teeotsi selles pargis. Rada oli raamitud erinevate aasalilledega ja huvitavate puhmastega (enamasti vist sagebrush) ning vaated rajalt olid muidugi imeilusad. Püüdsime pildistada ka ühte meile tundmatut armast lille, mida pärast googeldasime. Eesti keeles kutsutakse seda lille kauniks preerialaternaks, siinmail aga Mariposa Lily. Seal pargis nähtu oli aga jälle üks Califronia päriskoduline taim.

Peale Eagle View rada ootas meid järgmine pink. :) Mitte et jalad oleks eriti väsinud olnud, aga vaate nautimiseks olen alati nõus pingil puhkama. Pingi ümbruses oli ka palju California moone (California poppy), mida on praegu ka just õige aeg nautida. See kollane-oranž lilleke on päriskodune USA-s ja Mehhikos ning on üks California sümboleid (ametlik lill). Kõige parem koht värvikate mooniväljade nautimiseks on LA lähedal asuv Antelope Valley California Poppy Reserve (kuhu ma pole jõudnud, aga mille pildid on nii kõnekad...).

Lõpuks jõudsime ka alla maja juurde, mis üleval ammu oli juba silma hakanud. Tuli välja, et see on High Valley Camp, kus on võimalik gruppidega telkida/ööbida. Millegipärast ma arvasin, et tegu on lehmalauda või siis mingi muu taluhoonega, sest seal samas lähedal oli ka kari lehmi. Veel möödusime märgistusega " JR Ranch" väikesest valgest hoonest, mis oli osaliselt nõlva sisse ehitatud ning tundus pargi rantšoajastu jäänukina. Pargi HQ-sse ja autoni ei olnud sealt enam palju jäänud, kuid pidime veel mööduma meid jõllitavatest lehmadest. Õnneks polnud neid palju, sest läbi karjamaa ja lehmade käimine pole kunagi mu lemmiktegevusi olnud.

CA-AZ-NV road trip - 4.päev - Hoover Dam

Reisi neljandal päeval võtsime suuna Las Vegasesse, kuhu tuli auto tagastada ning kust järgmisel päeval San Francisco piirkonda tagasi lendasime. Ees oli veel viimane pikem sõiduots - 3,5 tundi. Vahepeal tuli meil teha ka üks "metsa"peatus, kuna me kõige noorem reisisell kõige otsemas mõttes magas tankla peatuse maha. Oligi aga hea võimalus veidi jalgu sirutada ja maastikku lähemalt uurida.

Kuna enne Vegast tuli ületada veel Colorado jõgi kohas, kus asub Hooveri tamm (hüdroelektrijaam), siis keerasime peale jõe ületamist tammini viivale teele, parkisime auto umbselt täis parkimismajas ($10) ning läksime tammile käima. Mida lähemal Las Vegasele, seda kuumem ilm, päike lausa kõrvetas tammil. 

Hoover tammilt olime ca 45 minutiga Vegases, kus ülejäänud pärastlõuna kulus kellel rendiautot tagastades, kellel basseini ääres puhates. Kuna mu jalalihased olid autos istumisest õhtuks kanged, siis jätsin Vegase Strip piirkonna teistele avastada. Ma olen seda blingi enne ka näinud,  nii et ega ma millesti ilma ei jäänud. Vegas ei ole linn, kuhu ma tagasi läheks. Peale Strip ja Fremont tänava piirkonna, kus enamik linna blingi asub, on see üks tavaline kõrbelinnake, ei midagi erilist.