Coit Tower

Coit Tower valmis 1933. aastal ja kõrgub San Franciscos Telegraph mäel. See on mälestusmärk tuletõrjujate patroonile Lillie Hitchcock Coit'ile. Lillie jättis hea summa raha "San Francisco linnapildi ilustamiseks" ja siis selle torniga seda siis ilustati. 

Me läksime Coit torni jala, mööda Filberti astmeid (Filbert steps). Sinna on võimalik saada ka mingeid muid astmeid pidi või auto või bussiga, kui 400 astme jaoks võhma pole. Meil võttis üles jõudmine umbes 10 minutit, nii et ei midagi eriti hullu. Väga lühike trenn. Möödusime eramajadest ja aedadest, mis tundusid üsna metsikud, nagu läbi džungli oleks käinud. Kuigi Telegraph Hill piirkonnas elavad ka metsikud papagoid (kunagi üks filmimees tegi filmi papagoidest ja lasi need siis sinna lahti, nüüd nad seal elavad ja paljunevad), siis seekord ma küll ühtegi ei näinud.

Coit Tower

Ma usun, et üldjuhul külastavad Coit torni turistid, et selle vaatedekile minna ning San Franciscost pilte klõpsutada. Vaatedekile saab liftiga ning pääse sinna maksab $8. Vaateavad on kaetud klaasiga (vt pildil neid väiksemaid kolme kaupa olevaid avasid, need on need aknad) ja lahti on neist vist umbes kolm. Seega teatud pildid tuleb teha läbi aknaklaasi.

Minu huvi Coit torni vastu ei olnud küll üldse vaatedekiga seotud. Ma tahtsin sinna minna vaid sealsete seinamaalingute pärast, mis katavad torni esimese ka teise korruse seinu (maalitud 1934. aastal erinevate kunstnike poolt). Need maalingud on just hiljuti restaureeritud. Kokku on seal 27 maalingut, mis on maalitud Suure Depressiooni ajal ning kujutavad 1933-34. aasta eluolu. Torni teisele korrusele pääseb vaid giidiga, väikeste gruppid kaupa ja seda ka maksimaalselt 15 minutiks. Nii et, selleks et ka need muralid ära näha, läksime SF City Guides tuurile, mis on iseenesest tasuta, aga viisakas/soovituslik/kena oleks jätta pärast tuuri annetus sellele ühingule.

Muralite üldiseks teemaks on California - selle põllumajandus, tööstus ja linnaelu.

Eks seal oli veel teisigi üksikuid kujusid - põllumees, pankur,
maadeuurija.. -, aga mulle sümpatiseeris muidugi kõige rohkem kauboi. :)
Pildil olev kauboi pidi olema kunstniku autoportree.

Seda muralit peeti 30ndatel vastuoluliseks ning see tekitas kõvasti boleemikat.
Härrasmees rohelises haarab riiulilt Karl Marxi raamatut "Das Kapital".
 Kommunism oli (ja on?) Ameerikas üks suur no-no.

Streik.

Me jõudsime tuurile üsna viimastena ning seejärel pidime
ootama nimekirja alusel enda korda 2. korrusele pääsemiseks.
Ootamine leidis aset vaatedekile viiva lifti ees ning millegipärast
oli meil õnne sellega, et liftipoiss pakkus meile võimalust üles sõita, ilma
et oleks piletit nõudnud. Saime ooteaega vähemalt mõnusalt veeta.

Hunting in California by Edith Hamlin
2. korruse muralitel puudub poliitiline kontekst (nagu 1. korrusel võis leida).

Home Life by Jane Berlandina
Üks väike ruum teisel korrusel, hoopis teine stiil ja teine värv (munatempera).
Lummav!

Paar pilti sellest nädalast

Minu esimene fundraising event - benefit brunch..
Käisin ja kuulasin ka mõnda esinejat, et paremat pilti saada, millega mu tööandja tegeleb.
Parajasti rääkisid oma kogemustest Street Academy noored ja lõpetuseks siis
palusid paari joogaharjutust kaasa teha. 

Shines! mural. Meeldiv üllatus Ashby @ MLK nurgal Berkeley's.
Paistab, et mul on kodu raadiuses veel piisavalt avastamata nurgakesi.

Monterey Bay

Küljeluu sõitis reedel Monterey'sse staff retreat'ile, mingi nende instituudi tudengite ja teadurite üritus, kus nad siis kuulavad üksteise esitlusi, esitlevad oma postereid, sotsialiseeruvad jne. Ma tükk aega vaagisin, kas sõita kaasa või ei, sest ma oleks pidanud endale kuhugi taskukohasemasse hotelli toa otsima ja neid taskukohasemaid hotelle on Monterey's vähe. Ja muidugi ei asu need seal kandis, kus konverentsikeskus. Nii et jäin oma algse plaani juurde minna laupäeval matkama. Aga, nagu eelmine postitus juba kurtis, jäi matk vihma kartuses ära. Kuna küljeluu lubas, et tal on piisavalt vaba aega, et minuga ringi vaadata, siis sõitsin laupäeval Monterey'sse, ühistranspordiga.

Monterey linn asub Berkeley'st umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel (rush hour +1,5h) Monterey lahe ääres, kus asuvad veel mitmed väikelinnad nagu Pacific Grove, Sand City, Seaside, Marina, Del Monte Forest (see vist pole küll linn). Ühistranspordiga võttis sinna jõudmine aega peaaegu 4 tundi. Ühistranspordiga on võimalik Monterey'sse saada mitut moodi. Ma sõitsin Amtrak rongiga San Josesse (SF Bay Area suurim linn) ja sealt Monterey-Salinas ekspressiga (MST buss) Monterey linnakesse (kokku $29). Ja muidugi ei olnud mul õnne ilmaga. Kõndisin 30 minutit vihmasajus rongijaama (oleks võinud võtta takso eks, aga ma mõtlesin, et mis see väike vihm ikka ära ole) ja muidugi astusin pimedas paari vihmalompi ja sain oma sokid ja tennised märjaks. Rongis vahetasin sokid küll kuivade vastu, kuid tennised olid ikkagi märjad ja kõik see 4 tundi Monterey'ni välja mu jalad külmetasid. Õnneks paistis Monterey's päike ja peale kuuma kakaod oli jälle kuiv ja soe olla.

Monterey State Historic Park hõlmab endast 19. sajandil ehitatud ajaloolisi
ja nüüdseks restaureeritud hooneid. 

Ameerika lipp lehvib igal ajal ja igal pool.

Väikekinode kultuur.

Ma ei jõudnud kahjuks väga pikalt vanalinna osas ringi vaadata - Fisherman's Warfile ei jõudnud ka (kai peale) teps mitte -, sest härra tuli oma konverentsikeskusest mulle autoga järgi ja pidi õhtul teatud kell seal jälle tagasi olema oma posterit esitlemas, nii et võtsime suuna palju kiidetud Monterey Bay akvaariumile. Nii vanalinna kui ka akvaariumi piirkonnas on parkimine puhas peavalu, nii et me läksime lihtsamat teed ning parkisime parkimismajas (flat fee $10).

Cannery Row on rannaäärne tänav, kus asusid mitmed sardiini konserveerimise tehased.
Tänava ametlik nimi oli algselt Ocean View ja Cannery Row selle hüüdnimi.
Kuna Monterey maakonnas kasvanud ja elanud kirjanik John Steinbeck'i romaani
 "Cannery Row" tegevus toimub just selles piirkonnas/tänaval, siis nii kirjaniku kui ka
 romaani auks nimetati tänav ametlikult ümber.

Et siis selline bränd nagu tervis... Ei midagi pistmist eesti keele või eestlastega.

Monterey Bay akvaariumi külastajaid oli muidugi palju, nii et uksest välja lookles saba, aga saba liikus kiiresti, nii et üle 10 minuti küll ootama ei pidanud. Pilet oli küll veidi krõbe, $40, ja sellest tulenevalt ka mu ootused kõrged. Millegipärast arvasin, et on suurem kui tegelikult, aga selle kompenseerisid ilusad väljapanekud. Kõige lahedam muidugi oli suur vaateaken ookeanivette (läbipaistmatu vesi oli), kus oli üsnagi suur valik erinevaid liike erinevas suuruses - need suured kalad olid muidugi kõige ägedamad. Pilte palju ei ole, sest ega telefoniga ei saa akvaariumis häid pilte. Kõige selgemad pildid on muidugi millimallikatest ja meduusadest. Mingi osa vaateakendest olid minu arust mingi parema klaasiga kaetud, mis ei peegelda ja millel pole ka sõrmejälgi näha, nii et fotograafidele kindlasti puhas rõõm.

Peale lõunasööki sõitsime Ansilomari konverentsialadele, jätsime mu telefoni härra hotellituppa laadima, tegime lühikese jalutuskäigu randa ning nautisime vaateid ja ookeani müha. Kui telefon oli jõudnud end veidi turgutada, võtsime suuna 17-miili teele. 17 Mile Drive on Monterey poolsaarel looklev scenic drive. Tee lookleb läbi Del Monte Forest/Pebble Beach'i, mis on suletud ala (enamus kuulub mingile Pebble Beach Corporation'ile, mis on seal avanud terve hunniku golfiväljakuid), kuhu pääsemiseks tuleb külalistel maksta $10. Nojah.. kui nüüd aus olla, siis vähemalt esimene osa teest oli selline, et vaated kordasid üksteist - kivid, vahutavad lained.. Ja seda sama pilti võisid nautida ka mujal poolsaarel, ainult et tasuta. Teine osa teest oli küll paljutõotavam, aga ma pole siiski kindel, kas see on ikka must do või pigem might do.

The Lone Cypress

Pescadero Point

Kivid-lained-vaated nähtud, sõidutas härra mind mu tagasihoidlikusse Inn'i Seaside ja Monterey linnade piiril ning sõitis tagasi oma uhkesse konverentsihotelli. Kuigi see oli üks tasukohasemaid majutusi ($75 öö), oli kõik vajalik olemas ning naabruskond ka selline, kus igal nurgal mingi diner ning kohe üle nurga suur toidupood. Taquitod, jäätis, wifi ja HBO kanalid, mida veel vaja. Kuna ma olin väga väsinud, sest mul oli äratus enne kella 6 hommikul, siis ma sain magada ka olenemata naabrite ja ukse taga oleva jäämasina lärmist (vist kella 2 paiku jäi täiesti vaikseks, seinad lihtsalt kajasid läbi). 

Järgmine päev võtsime suuna Santa Cruzile, mis on 45 minutilise autosõidu kaugusel Monterey'st. Härra pidi saama kokku ühe ameerika-eestlasega, kes oli soovinud mingeid tööasju arutada. See kohtumine võttis palju kauem, kui ma olin arvestanud, ehk siis muuks aega ei jäänudki. Me sõitsime küll mööda kuulsat, imeilusate vaadetega West Cliff Drive'i, aga kuna eesmärk oli sõita linna lõunale ning võõrustaja sõidutas meid, siis ma ei hakanud paluma, et peame nüüd siin ja seal kinni, et ma saaks pilti kah teha. Ehk siis vaateid läbi autoakna nägin, aga pilte mul jagada ei ole. Ja ikka veel kripeldab, sest seal oli nii mitmeid ilusaid vista pointe, mida ma ei saanud rahus nautida. Samuti ei käinud me Boardwalk'il. Kus me siis käisime? Monarh Butterflies pargis, Natural Bridges pargis ja võõrustaja sõnul Santa Cruzi peatänaval. Kuigi ma algul ei olnud mõelnud sinna liblikate parki minna, siis see oli ka päris lahe. Seal on palju-palju liblikaid, mis moodustavad puudel kobaraid (aastaaegadel sügis-talv). Pildile saamiseks on muidugi vaja juba paremat aparaati kui minu tark telefon.

Natural Bridges State Park. Üks sild on sisse kukkunud, üks on veel alles.

Koju jõudsime pimedas, peale 2-tunnist sõitu.

"October hike is cancelled!"

Paistab, et kõige kergem on ikka matkata enda küljeluuga - hommikul vaatad ilma pealt, kas minna või mitte, ja mingit erilist korraldustoimkonda ka ei pea moodustama. Liitusin mingi aeg tagasi väikese matkagrupiga (Seek the peak), kus mitmed tuttavad juba ees ja mis peaks iga kuu kolmandal nädalavahetusel matka ette võtma. Septembri matk jäi ära, sest liiga vähe inimesi oleks saanud minna. Kuigi ega ma ei saa aru, kuidas 3-4 inimest on vähe, sest ma käin koguaeg küljeluuga kahekesi matkamas ja tegelikult on nii isegi hea, sest siis on ainult üks inimene, kelle tempo ja soovidega pead arvestama. Oktoobri matk lükati nädal edasi, sest jällegi - liiga vähe inimesi - ning lubas ka veidi vihma. Homme siis pidi lõpuks oktoobri matk toimuma, aga kuna ennustab vihma ja äikest, siis jäeti matk üldse ära. Nagu oleks ära sõnutud, et just sellel päeval tuleb vihma, kui ülejäänud 6 nädalapäeval paistab päike. Minu teha on siis järgmine katse - novembri matk. Lubasin lahkelt korraldada.

Alice Street mural

Oaklandis aadressil 1401 Alice St asub parkimisplats, mille kõik ümbritsevad seinad täidetakse Alice Street Mural Project'i raames maalingutega. Muralitel on kajastatud enamasti tegelikke persoone, aktiviste, ajakirjanikke, muusikuid, tantsijaid..

Kujutab erinevate kultuuride tantsijaid
(Native American, African American, islander, Chinese dragon dancers)
ja protesteerijaid (nagu näiteks Black Panthers, mustade revolutsiooniline rühmitus)

Remember 1882 - sel aastal võeti vastu Chinese Exclusion Act, mis keelas
hiinlastel USA-sse immigreeruda.

Ajalehe headline märgib, et Oakland valis esimesest
korda linnapeaks naissoost asiaadist ameeriklase (Asian American).
See tädi on praegu ka võimul ja ma ei ütleks, et inimesed temaga eriti rahul on.

State of emergency declared in Oakland. Eem.. vist mingi streik oli. 

Siis, kui platsilt lahkuma hakkasime, lähenes meile üks noor neiu ning palus endast pilti teha murali taustal. Et ta püüab teha joogapoosi. :D Püüdis, mis ta püüdis, aga kuidagi ei tulnud see joogapoos välja (ei suutnud jalga sirgeks saada). No ikka väga kaua püüdis (rolling my eyes).