Yosemite rahvuspark - 2. päev: Yosemite Valley ja Glacier Point

Hommikul ärkasin naabrite äratuskella peale, kuigi ega mul eriti sügav uni nagunii ei olnud, aga see andis teada, et nüüd oleks sobiv aeg juba ka üles ärgata. Kell oli 6.20, mitte nii väga vara ka, eks. Hull lindude koor oli selleks ajaks juba lahti. Peale kiiret hommikusööki pakkisime päevase joogivaru ja snäkid "karukastist" seljakotti ning sõitsime autoga Yosemite Valley poole.

Yosemite Valley ehk eesti keeles Yosemite org (hääldatakse "joo-semiti" või "joh-semiti", rõhk teisel osal) asub Yosemite rahvuspargis ning on ümbritsetud mitmetest graniidist mäetippudest. Yosemite Valley on pargi suurim turismimagnet. Yosemite rahvuspark ise asub Sierra Nevada mäestikus, mis on 640 km pikk ja keskmiselt 110 km lai, seega katab see vaid ühte väikest osa sellest mäestikust. Sierra Nevada mäestikus on kokku 3 rahvusparki, 20 (?) metsiku looduse ala ja 2 rahvusmonumenti. 

Teel orgu on mitmeid lookout kohte, kuhu saab auto kõrvale tõmmata ning
vaadet nautida ning pilte klõpsutada.
Kuna me lahkusime vara, siis olid vaated üsna udused.
Me muidugi arvasime, et see oli varahommikune udu (SF Bay Area's on see ju tavaline),
pärast kuulsime, et see ei pidavat olema udu, vaid hoopis suits,
Arvatavasti Sacramento kandis olevast tõsisest metsapõlengust.

Kohe peale või enne tunnelit on võimalus tõmmata kõrvale ning nautida
vaadet orule. Hommikul vara oli päike madalal ning paistis otse silma ja
kaamerasse, nii et mõni teine aeg oleks selle vaate nautimiseks parem.

El Capitan, graniidist monoliit. Vaade alt orust.

Orgu jõudes avanes kohe mitmeid kohti, kuhu sai auto parkida, mõned sammud käia ja ringi vaadata ning siis jälle teed jätkata (sellest ka ülemised pildid). Parkimine on muidugi tasuta. Orule saab ka jalutades ringi peale teha, kui selline eesmärk võtta (Valley Floor Full Loop, ca 21 km, Half Loop ca 11 km), aga meie eesmärk oli ikkagi võtta ette matk mägedes, kuhu auto ega bussiga ei pääse. 97% Yosemite'st on autole ligipääsmatu. Yosemite rahvuspargis on mitmeid matkaradu, mis võimaldavad avastada kohti, kuhu muud moodi kui kondiauruga ei pääse. Enamasti on need rajad pikad ja tõsist pingutust nõudvad (strenuous). Samuti on pikemad rajad mõeldud pigem backpacker'itele ehk siis üleöö matkajatele. Oru piirkonnas on kerged ainult need, mis on orus endas, sest need on üldiselt väga lühikesed või kui ka pikemad, siis ikkagi tasasel pinnal (ei ole tõuse ega langusi). 

Kuna plaanis oli võtta ette matk, mille raja algus on Glacier Point'is, siis oli vaja lahendada probleem, kuidas saada Glacier Point'i. Enamus radu on sellised, et kui sa just tuldud teed pidi tagasi ei tule, siis sa alguspunkti tagasi ei saa. Meie jätsime oma auto Valley parkimisplatsile (Day Parking) ning sinna meil oli vaja ka tagasi saada. Nagu paljud teisedki matkajad, kasutasime meiegi võimalust sõita üles mäkke Glacier Point'i tuuribussiga. Leidsime kioski, kust saime piletid tund aega enne bussi väljasõitu ära osta (õnneks oli ka kohti; üks ots $25), ning veetsime sinnani jäänud aja orus jalutades.

Põikasime Lower Yosemite Fall rajale ning möödusime hirvest.
Just nimelt nii lähedalt.
Piidles küll meid silmanurgast, aga näksis oma hommikusööki edasi.

Steller's jay. Seda ilusat sinist linnukest oli pidevalt näha ja kuulda.
Väga julge ning, kui matkal sattusime temast eriti lähedalt mööduma,
siis täiega pröökas/ kurjustas meiega. Kõva kisaja. :D

Kevadel peaks sellel vaate keskpunktis olema kosk.
Praeguse kuivaga pole seal aga midagi..

Glacier Point'i sõitis lausa kaks bussi, üks võttis peale ringtuuri tegijad (edasi-tagasi) ja teine üheotsa reisijad ehk siis matkajad. Ringtuuri bussile läks suur grupp asiaate, kellele nende giidid enne veel jagasid mingeid kinke- või snäkikotte (Lays krõpsupakk paistis igatahes välja). Buss sõitis Glacier Point'i tund aega ning bussijuht oli 63-aastane naine, kes terve tee Yosemite lugusid jutustas. Tutvustas puid, oru saamislugu ning jutustas indiaanlastest ja valgest mehest. Tee üles Glacier Point'i on väga käänuline ja kitsas, nii et bussil oli päris keeruline neid kurve välja võtta - palus reisijatel vaadata, kas tuleb mõni auto vastu või ei, kui kurvi hakkas võtma. Paremal pool istujatel oli parem vaade, aga ma olin õnnelik, et me istusime vasakul pool. :)

Glacier Point pakub mitmeid vaatepunkte orule, mäestikule ning koskedele.
Vapustavate vaadetega koht, aga paksult turiste täis.
Sinna saab sõita autoga, aga võib arvata,
et parkimiskohtadega on veidi kitsas. :)

Vasakpoolne "müts" on Half Dome ja parempoolne madalam "müts" on Libery Cap.
Liberty Cap'ist paremale jääb kohe Nevada Fall, mis oli üks meie matka vahepunkte.

Paremal kõrgub Half Dome, kuhu matkamine orust on 23-26 km edasi-tagasi
ning mille tippu saab matkata mäe külge kinnitatud kaablite abil.
Pääsmeid Half Dome'i tippu ronimiseks (kaablite abil) väljastatakse
loterii korras. Ehk siis, kui sul ei vea, siis sa sinna ei saa.
Kuna ma ikkagi kardan kõrgust, siis, kuigi see tundus algul väga ahvatlev,
siis väike reality check pani sellest matkast loobuma.

Geology hut.

Nautisime vaateid ja tegime lühikese lõunapausi enne rajale suundumist. Sellest aga jällegi järgmises postituses. :)

Yosemite rahvuspark - 1. päev: minek

Reedel pakkisime kodinad autosse, võtsime paagi bensiini täis, ostsime poest kaasa toidukraami ja joogipoolist ning võtsime suuna Yosemite rahvuspargi poole. Plaan oli õhtuks jõuda kämpingusse, telk püsti panna, kõhtu täita, öö mööda saata ning hommikul vara (mina ärkan telkides alati vara, ma pole kunagi telgis hästi magada saanud) sõita Yosemite Valley'sse. Sõit kämpingusse võttis aega umbes 4 tundi (GPS ennustas küll 3,5 tundi alguses, aga päeval on alati mõni ummik kuskil), nendest üks osa mööda kiirteid ja teine osa mööda mägiteid. Ma olen vist mägedes sõitmisega juba piisavalt harjunud, et ei ahmi enam iga käänu peal õhku ning suudan üsna rahulikult kõrvalistmel istuda ning vaateid nautida. Igatahes väga rahul olen endaga, kõrgusekartja nagu ma olen. ;)

Esiteks on sügis - kuiv aeg siin osariigis - ja teiseks kestab juba 3. aastat põud,
nii et seda nägu on ka loodus.

Crane Flat kämping asub umbes poole tunni autosõidu kaugusel Yosemite Valley'st ja on üks lähimaid kämpinguid Valley'le. Orus endas on ka mitu kämpingut, aga need on kõige nõutumad ja sinna peaks reserveeringu tegema juba varem. Ma tegin reserveeringu Crane Flat kämpingusse umbes kuu aega varem. Sügis on juba veidi vaiksem ka kui kevad või suvi. Üks öö maksis $20. Yosemite rahvusparki sisenedes tuleb maksta ka sissepääsu eest - auto $20 (7 päeva pass) või isik $10. Sisenemisel antakse kaasa ka Yosemite kaart. Mul oli see kaart juba meie eelmisest läbisõidust ning selle abil oli parem planeerida ja autos kaardilugeja olla.

Kämpingusse jõudes panime telgi püsti, tõstsime toidu, joogid ja hügieenitarbed karukindlasse raudkasti (platsil olemas), sõime kõhu täis ning keerasime magama. Teised telkijad nii varased põhku pugejad ei olnud ja magamisest suurt midagi välja ei tulnud. Mind häiris kõige rohkem aga, et seal ei olnud puhast õhku. Õhk oli lõkke- ja grillisuitsu täis ning see torkis poole ööni mu kurku. Samas, Sacramento kandis on praegu väga tõsine metsapõleng, mille toss võib vabalt ka Yosemite õhku rikkuda.

Kämpingusse registreerimisel anti selline leheke, kuhu pidid alla kirjutama,
et sa mõikad, mis sinult nõutakse. Lehe pidid endale jätma küll,
aga ju allkirja andmine paneb inimesi vähemalt lugema ja mõtlema,
millele nad alla kirjutavad.
Karu nähes peaks ta peale karjuma ja ta ära ajama, et ta ikka inimest kardaks.
80% Yosemite karudest pidid olema taimetoitlased. Hea uudis seegi. :D

Aga muidu, karu me ei näinud, meie toidukappi kangutama ta ei tulnud. Hommikul ärkasime vara ning sõitsime Yosemite Valley'sse. Sellest järgmine postitus.

Urban hike: Berkeley Amtrak station - 4th Street - Solano Avenue - Ohlone Greenway

Meie jalutuskäigu esimene ning ainuke kindel must-go-must-see sihtpunkt oli Berkeley rongijaam University Avenue ja 4th Street ristmel. Berkeley rongijaamas (Amtrak station) asub installatsioon "Mak roote" (tracks / rajad), mis koosneb mitmest seinamaalingust (muralist), autoriks John Wehrle. Ma märkasin seda muralit, kui mõni aeg tagasi sealsest raudtee ülekäigust University avenüüle sõitsime, ning võtsin endale ülesandeks sinna mingi aeg asja uurima minna.

"Ohlone dancers". Huchiun-Ohlone pärismaalased elasid
siinsetel aladel juba rohkem kui 3000 aastat tagasi.

Maalingul on kirjas fraas "mak roote ‘innutka hui_ i_ tak",
mis Ohlone (?) keeles tähendab “follow our road to the future”.

Tantsivad pärismaalased on kujutatud "laest põrandani" ja
 "seinast seinani" kiirteealuses läbikäigus, mille täies ulatuses pildistamise
rikuvad parkivad autod.

Installatsiooni teine osa on Betsy Davids'i luuletus, mis koosneb vaatest läände - hüvastijätt - ning vaatest itta - tervitus. 

Rongile minnes saadavad sind ära need read:
Bye bye fog,  see you later
Tell the egrets wait for me
Give my love to shoreline breezes
So long ocean view
We'll be back beside the bay
Sure as tides and sunset

Rongilt tulles tervitavab sind järgmine salm:
Welcome Back
Here you are where beach was
Where ancient pedestrians
Gathered oysters and acorns
Where tracks cross shellmounds
Where hidden creeks and freeways

Kolmas osa installatsioonist asub rongijaama ootealal, seinal, mis eraldab ülejäänud ala rongiperroonist. Sellel on kujutatud tuntuid inimesi erinevatest ajastutest. Üks neist aktivist-hipi Wavy Gravy, kes jalutab oma kala (paremal).

Rongiplatvormi maaling kujutab reisijaid, kelle seas on:
piiskop Berkeley, Hispaania maadeavastaja de Anza, kirjanik Chiori Santiago,
Wavy Gravy, mustanahaliste pakikandjate ametiühingu liikmed
(the brotherhood of Sleeping Car Porters)
 ja perekond Brennan nende ajakohases riietuses.

Neljas seinamaaling on üsna märkamatu, kuna sulandub puude ja põõsastega ühte. Jällegi ei saanud tervet muralit ühele pildile, sest autod parkisid ees.

Paremal pool kanuutab pärismaalane...

... ja vasakul pool upub auto University Ave ja 4th St tänavasiltidega
laternaposti juures. Päris lahe kiiks pildil. :)

Selle viimase murali kohta oli internetist peaaegu võimatu mingit informatsiooni leida - lihtsalt üks Ohlone-teemaline maaliline mural ilma erilise tagamõtteta? Ju siis.

Meie jalutuskäik jätkus 4. tänaval, mida peetakse üheks Berkeley kallimaks ja kõrgklassilisemaks (upscale) ostutänavaks. Samuti peetakse seda ka üheks originaalsemaks. 4. tänava kohta öeldakse: "You don't come here to buy things you need, you come here to buy things you want." Kunagi oli kogu see ala puhtalt tööstuslik, kuid nüüd on osa sellest arenenud vabaõhu-ostukeskuseks. Ülejäänud osa tänavast on aga ikka kas trööstitult tööstuslik või lihtsalt räämas.

Not so upscale 4th street. Mahajäetud maja.

4. tänav lõppes rulapargiga ning sellega ristuvad Gilmani ja Harrisoni tänavad tundusid eriti trööstitud, nii et käisime mõned kvartalid itta, et sellest laheäärsest tööstusalast eemalduda, ning jätksime teed juba mööda tänavat, mis ei tekitanud tahtmist pidevalt selja taha vaadata. Gilmani tänava ja kiirtee ristumiskoht on kurikuulus selle poolest, et seal olid end alaliselt sisse seadnud mitmed kodutud, kuid kuu või kaks tagasi ajas Berkeley politsei nad sealt minema. Sama lugu oli Albany poolsaarega (Albany bulb), mis oli teada-tuntud kodutute asundus, aga kust kodutud samuti üsna hiljuti minema aeti, kuna sinna tahetakse esinduslikku piirkondlikku parki moodustada. Albany Bulb on muide väga omapärane koht, seal on mitmeid huvitavaid installatsioone. Anyways, Gilmani tänava kodutud asukad olevat nüüd raudteerööbaste äärde kolinud ning kuna see ala kuulub raudteefirma haldusalasse, siis nüüd püüab too omakorda enda ala tüütutest asukatest puhastada. Nokk kinni, saba lahti. Inimesed aetakse minema, aga see ei huvita kedagi, kuhu ja kas neil üldse kuhugi minna on.

Jõudsime lõpuks Solano avenüüle, kus toimus iga-aastane Solano Stroll ehk siis tänavafestival. Me ei jäänud sinna kauaks, sest tundus, et tegu on pigem lastele või lastega peredele suunatud üritusega. Enne vist tagasi minna ei tasu, kui see tingimus täidetud.

Kodutee võtsime ette mööda Ohlone Greenway'd. Tegu on rataste ning jalakäijate teega, mis jookseb osaliselt mööda kunagist raudteed. Nimetatud on see rada kunagi siinsetel aladel elanud Ohlone indiaanlaste järgi. Päris palju Ohlone-temaatikat eks. Igatahes komistasime kohe järgmise murali peale. Tegu jälle suure muraliga - ca 12 meetrit lai. Kujutab piirkonna arengut inimasutuse eelsest ajast kuni 1960ndateni.

"From Elk Tracks to BART Tracks"

Valikuliselt paar minu lemmikumat fragmenti muralist.

Kui ma ei tunneks, et ma olen juba liiga palju pilte ühte postitusse lisanud,
siis ma lisaks siia ka lähemalt pildi parempoolsest osast - jube lahe,
kuidas on väikeste kividega ruumilisus saavutatud. Aga, kes soovib
täpsemalt uurida, saab pildi lahti klikata ning suuremalt vaadata.

Veidi ka teistsugust avalikku kunsti. Rauast lehmad-pullid siis, kuna
kunagi oli see piirkond karjamaa.

Ohlone rajale jäi ka üks kogukonnaaed (community garden).
Kui värav on lahti, tähendab, et võib uudistama minna.

Käisime maha umbes 10,5 km ning võttis see aega ca 2,5 tundi.

Matk Tildeni pargis

Matka kokkuvõte:
Samme kokku: 20K (algus- ja lõpp-punkt kodu)
Distants pargis: ca 10,5 km (6,5 miili), kui Google Maps'i usaldada.
Aeg: ca 3 tundi (sh ka botaanikaaias käik ning puhkehetk pingil)

Matkakaaslaseks norralane Heidi, sõitsime bussiga Grizzly Peak Blvd ja Shasta Rd peatusesse ning läksime kõigepealt Tildeni botaanikaaeda külastama. Seal on ainult California native taimed, seega see ei ole niivõrd huvitav kui UC Berkeley botaanikaaed, mis on veidi eksootilisem. Aga Tildeni botaanikaaed on tasuta ning kevadel, kui on lillede õitsemisaeg, on seal kindlasti ka ilusam.

Avastasime üsna pea, et matkamiseks on liiga palav ilm ning oleks meil ujumisriided ka kaasas olnud, oleksime hoopis Anza järve randa peesitama ja ujuma läinud. 

Lake Anza

Kuna varjus tundus ilm üsna talutav, siis võtsime matka siiski ette. Kuum päike tegi aga peagi oma töö, sest kuuma ilmaga ülesmäge rühkimine võtab üsna läbi, ning lõpuks ootasime juba, millal jõuame esimese rajani, mis alla tagasi viib. Muidu oli plaanis teha pikem ring, aga selleks ajaks, kui me Big Springs rajani jõudsime, oli meil mõlemal vesi otsas ning pudelis järgi vaid hädaolukorraks jäetud lonks soojenenud vett. Nii et esimene asi tagasi botaanikaaeda jõudes oli pudelite veega täitmine ning oma janu kustutamine.

Fisherman's Warf muuseumituur

Võtsin toredate inimestega ette teekonna San Franciscosse, et külastada Fisherman's Warf linnaosas (üks kuumimaid SF turismipiirkondi) Boudin Bakery muuseumi ning seejärel sealses bistroos lõunatada. See, et me peale lõunat veel paari kohta avastasime, oli puhas improvisatsioon.

Boudin Bakery muuseumiosa on väikene, aga pilet on ka see-eest taskukohane $3. San Francisco lahepiirkonnas võib saada mitmete pagarite küpsetatud sourdough pagaritooteid, üks nendest Boudin pagarid. Sourdough tähendab hapendatud / kääritatud tainast. Ja siinse piirkonna sourdough tainal on omapärane hapu maitse - kõigile see vast ei maitsegi. Põhjuseks udu!

Boudin reisis Prantsusmaalt San Franciscosse, et siin kullaotsijatele head prantsuse leiba
küpsetada. Mõtles, et tal on hea äriidee, aga kohale jõudes avastas, et sama hea äriidee
oli veel paljudel teistelgi pagaritel. Suurem šokk oli kindlasti see, kui see hea
prantsuse leib kuidagi sama hea maitsega välja ei tulnud.

Äri toona San Franciscos ikkagi õitses - nõudlus oli suurem kui pakkumine.
Kui nüüd võtta see tosin muna ning korrutada.. 100-ga, siis no olid ikka kallid munad küll.

Nagu ma juba enne hõiskasin, siis San Francisco sourdough leiva salajane
koostisosa sattus sinna läbi udu. Selleks koostisosaks on piirkonnale omane
bakter "lacto bacillus San Francisco".

Muuseumis sai ka leiva-iseloomu testi teha. Mina olen French Long.
Pildil paistab kangesti Eesti saia moodi olevat, eks. :)
 "Enjoying every chance you get for quiet relaxation time" - yeah, that's me, just chillin' :D

Avastasin Boudin restorani seinal mitmeid-mitmeid vanu postkaarte.
Siin üks näide väljapanekust. Ma olin täiega lummatud.

Peale lõunatamist põikasime korra sisse üle tee asuvasse vihmametsateemalisse restorani - lihtsalt, et miljööle pilk peale visata - ning astusime sisse ka Musee Mecanique'i.

Rainforest Cafe on täiesti kunstvääte täis, ühes ja teises nurgas liigutavad ja
häälitsevad kunstloomad. Kuigi kõik on fake, on koht ikkagi täiega cool. Lastemagnet.
Hinnaklassilt aga kallis koht, nii et väga näljasena külastada vast ei tasu. 

Musee Mecanique on koht, kuhu on kogutud igasugused antiiksed ja niisama vanad mündiga töötavad masinad. Olemas on ka masinad, kus paberraha müntideks vahetada, nii et raha pärast muretsema ei pea. Sissepääs on tasuta, masinad ju ise korjavad raha.

Creepy Sal naeris.

Päris suur karneval oli ja mingid kohad ikka liikusid ka, kuigi mitte kõik,
mida oleks ehk võinud oodata.

Arva ära, miks on masinal see hoiatav silt.
Vihje - mängu nimi on "Song of the Prairie".
Hahahaa.... päris piinlik peerumuusika oli.

Päris mitu vanaaegset XXX-masinat oli esindatud, mis jäid lähemalt uudistamata.
Parempoolne masin äratas minus küll huvi - mis see siis nüüd olla saab, ah?
Maksis 10 senti (dime) ja näitas mulle 2 sekundit mingit mehenukku.
Millest ma nüüd aru ei saanud?

Fisherman's Warf pakub ilusaid vaateid. Tasub nautida, kui juba seal olla,
sest sinna turistide massi ma olen nõus üsna harva jalga tõstma.

Puumajaht

Alles see oli, kui Mt. Tamalpais looduspargis puuma kohta informeerivat silti lugesin ning juurdlesin selle üle, kui ohutu lastega matkamine on. "Keep children close, as mountain lions seem to be especially drawn to them". Tuli see meelde kohe, kui tänastes uudistes teadustati, et puuma ründas Cupertino lähedal matkarajal 6-aastast poissi. Matkamas oli suurem grupp inimesi (koos lastega 10), aga poiss oli lihtsalt grupist natuke maad eespool -  ca 3 meetrit - ning puuma ründas rühma nõrgimat lüli. 

Kuigi Mt. Tamalpais sildil oli veel kirjas, et "mountain lions are important members of the natural community", siis tundub, et nii, kui loom inimesele kahjulikult käitub, siis püütakse see loom kätte saada ning maha lasta. Inimeste ründamine pidi olema siiski väga harv juhus.

Pildikesi siit ja sealt

Paistab, et valimised hakkavad lähenema?
Ehk siis "kallis demokraat, palun anna raha" kiri,
 mille jaoks võeti jälle paar puud maha.

Ülikoolilinnaku piiril seisavad peaaegu iga päev vanakesed tuumarelvade
vastaste plakatitega. Need vanakesed jätkavad tuumarelvade vastast võitlust, mis sa alguse
juba 70ndatel. Nimelt kritiseerivad nad ülikooli seotust tuumarelvi arendavate
laboritega - siin kandis asub neist üks, Lawrence Livermore National Laboratory.