Pühapäeval sõitsime pooletunnise sõidu kaugusele Alatskivile sealse järve ümber kulgevale rajale käima. Tegu lühikese ca 4,5 km pikkuse matkarajaga. Rada viib läbi kaskede allee rohumaale, kus paikneb ilus "kollase akna" vaade Alatskivi lossile. Sealt keerasime paremale ning peale trummi ületamist jätkasime järve teisel kaldal. Otsustasime teha ka kõrvalepõike Kalevipoja sängi juurde. Sängi sai ronida mööda puidust treppi, mis oli tore vaheldus tasasele rajale. Lossi poole käies jõudsid kohale tugevad tuuleiilid (lähenesid tumedad pilved) ning puudealleed läbisime tugeva kohina saatel. Lossi juurde jõudes tegime ümber lossi tiiru, uudistasime siit ja sealt ja suundusime tagasi auto poole. Suurem osa teest koju sõitsime vihmasajus, nii et igati hästi ajastatud väike trip.
August 15, 2018
August 14, 2018
Rekordkiire trip Lätti ja Leetu
Suvel tekkis mõte teha trip Lätti ja Leetu. Ei ole neis naaberriikides ju õigupoolest eriti käinudki, v.a tööasjus Riias, kus sai bussipeatusest taksoga büroohoonesse ja tagasi sõidetud, ning Riia lennujaama teenuseid kasutatud. Minu mõte aga võtta kätte ja käia mitmed looduspargid ja ägedamad kohad läbi kukkus aga välja nii, et mees ütles, et võime siis kahe päeva pärast minna ja ta pani majutuse Palangas kinni. Mina siis pärisin vastu, et misasja, üheks ööks panid majutuse või - et üks päev lähme ja teine päev tuleme?! Wtf? Igatahes pandi ultimaatumi ette, et võta või jäta. No kui alternatiiv on üldse mitte minna, siis muidugi võtan selle, mis pakutakse. Aga nagu ka ette teadsin, kulus sõidu peale nii palju aega, et ega kõrvaltegevusi eriti ei olnud. Nii et kui keegi sõpradest oleks valmis minuga tõelist trippi ette võtma, siis oleksin ikkagi käsi. Mehega on mul raske reisil käia, kõik reisid peavad olema über-lühikesed. Käisin ju ka Californias väga palju just üksi matkamas.
Kui Leetu jõudsime, siis oleksime nagu jõudnud põldude ja traktorite maale. Iga natukese aja tagant pidime kiiruse maha võtma ning traktori taga möödasõidu võimalust passima. See oli seal nii tavaline, et tagasi sõites ei jõudnud oodata, millal Läti-Leedu piirist üle saab.
Palangas suundusime peale check-in'i ranna poole. Kaasa ei võtnud ei rahakotti ega telefoni, nii et pildid on ainult vaimusilmas. Rahvast oli seal ka õhtul palju, aga rand ei olnud niimoodi korrastatud ja arendatud nagu Pärnus. Rannas põhimõtteliselt puudus piki randa jooksev laudtee ja ühest ranna otsast teise käidi mööda mereäärt, kus oli kõvem jalgealune. Rand ise oli pikk, aga kitsas. Mere madalam osa oli ka osaliselt vetikate meelevallas, aga meie sattusime sellisesse ossa, kus vetikaid eriti ei olnud. Kõige olulisem oli aga, et ilm oli ilus ja vesi mõnus.
Pärast ujumist ja peesitamist kõndisime tükk aega mööda mereäärt kai poole, et siis ka natuke mööda kaid kõmpida ja rannale tagasi vaadata. Siis avastasimegi, et mööda mereäärt ongi ainuke võimalus nii pikalt liikuda. Kai juurde suunduv tänav ongi seal vist nimetatud promenaadiks. Džiisas... Selline kommertslik bling, et võttis silme eest kirjuks. Kõiksugu putkasid-restorane-kohvikuid-atraktsioone-müügipunkte jne, aga paljud selle eest tundusid lihtsalt turistilõksud.
Kuna meil olid kõhud tühjad, siis vaatasime selle pilguga ringi, kust saaks mingi kiire õhtuampsu. Põikasime sisse ühte kiirtoidukohta, kus olid üleval need standardsed hamburger-wrap-jm reklaampildid. Tellisime tüübilt kaks hamburgerit - no seda, mis pildil oli eks, seda tüüpilist euroburgerit -, ja saime elu kõige jubedamad ja kahtlasemad hamburgerid üldse. Ma ei tee nalja - sellist jama pole ma enne näinud. Suured kuivad (magusad!) saiad, vahel mingi 2mm paksune litsutud tundmatu päritoluga "pihviline", mis paistis toores (täiesti arusaamatu, mis asi see oli), ja mõned valged kuivanud rootsud (kapsas?). Ma võtsin väikese ampsu prooviks (ma olen tugeva kõhuga maalaps ju ikkagi), sest no ei ole võimalik ju burgerit ära käkkida, ja no täiesti söödamatu. Läksime edasi ja viskasime oma burgerid täiega prügikasti. Rohkem seal tänaval õnne ei hakanud proovima.
Järgmisel päeval oli meil plaan hommikul minna Birute parki ja merevaigumuuseumi, aga kuna ärgates kärgatas akna taga äike ja sadas vihma, siis võtsime lihtsalt suuna Läti poole, kus lubas ilusat ilma. Lätis võtsime suunas Sigulda linnale, kust saab alguse Gauja rahvuspark. Käisime uudistamas Sigulda ordulinnuse varemeid. Kuna ma võrdlen kõike Eestiga, siis muidugi võib Eestis leida samaväärseid või paremaid linnuseid (Kuressaare piiskopilinnus, Viljandi ordulinnuse varemed), seega väravas võtab ehk kahtlema, kas sinna raha eest on mõtet minna - pilet 2,00 nägu -, aga iseenesest ei kahetse, et läksime. Tuleks küll arvestada, et väga palju olemasolevast linnusest on rekonstrueeritud.
Ala ühes nurgas asub puidust vaatetorn, mis on ehitatud varemete sisse. Sealt avaneb vaade Gauja orule, mis on praegusel aastaajal ühtlaselt roheline. Teiselt poolt orgu vaatavad linnusele vastu Krimulda ja Turaida lossid.
![]() |
| Teisel pool orgu paremal väike valge laik - Krimulda loss. |
![]() |
| Turaida loss |
June 13, 2018
Käigud Eestis - lossid ja metsad
SILDID:
Eesti,
loodusturism,
Lõuna-Eesti,
matkarada,
museums,
nature hikes,
photos
No nii pool aastat on siin vaikus olnud - pean tunnistama, et talvel Eestis midagi sellist ette nagu ei võta, et viitsiks sellest blogida. Viimase paari kuu jooksul oleme ka Eestimaal natukene ringi vaadanud. Viimasel Pärnust Tartusse sõidul tegime eksprompt paar kõrvalepõiget vaatamisväärsuste juurde (mõlemad Valgamaal). Ilm oli tavapäraselt hall ja sombune, aga piisavalt soe, et tahta autost välja astuda. Esimene käik oli Taagepera lossi juurde. Taagepera küla oli peale talve hall ja kuidagi depressiivne ning ka loss oli selline .. tume. Tõsine keskkaeg, kuigi see "loss" on ehitatud 20. sajandi alguses, nii et üsna uus ehitis. Pidi olema Eestis üks esinduslikumaid ja suursugusemaid juugendstiilis losse. Kuni 2002.a. tegutses mõisahoones vaimuhaigla ja sanatoorium, nii et veidike nagu spooky.
Järgmise kõrvalepõike tegime Barclay de Tolly mausoleumi. Puhkab seal kuulus balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes oli läbi abielu Jõgeveste mõisa omanik ning pidas meile mausoleumis räägitud info järgi just Jõgeveste mõisa oma koduks. Mausoleum on praegu osa muuseumist ja endises valvurimajakeses on ka korralik ajaloo väljapanek. Ausalt öeldes ei osanud oodata, et keset metsasid-põlde kuskil külatee ääres on selline uhke mausoleum. Igati uhke, sarkofaagidega ja puha.
Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse. Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.
![]() |
| Printsessid jäid päästmata |
Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse. Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.
![]() |
| Vesioinad |
![]() |
| Viitna |
Mai teises pooles sõitsime Tartu lähistele Ilmatsalule ja tegime ca 8,5 km ringi mööda Ilmatasalu-Kärevere matkarada. No hoopis teine loodusturism kui Rõuge ürgorg. Mina, mitte-tartlane, ei tea tegelikult Tartumaast essugi, st vaatasin huviga ning ka väikese tülgastusega neid Ilmatsalu räämas kalatiike. Mul on mingi paranoia veekogudes olevate objektidega seoses - seal olid need mingid vee väljalaskmise kohad, mis siis olid no igas võimalikus konditsioonis ja tekitasid minus igatahes võdinaid. Kui nendest kalatiikidest eemale saime, siis läks asi tavapärasemaks. Mingit erilist silmailu see rada ei paku - kui sillast üle jõe minna, siis läks rada kõigepealt üle märgala ning siis läbi metsa kuni asulani välja. Põhimõtteliselt peale silda tegu tavalise metsavaheteega.
Subscribe to:
Comments (Atom)


















































