Kohukesed ja surnuaed

Kuna jõulud muudkui lähenevad, siis vaikselt oleme hakanud jõulusöömaaja peale mõtlema ehk siis sellele, kuidas veidi traditsioonilisemat mekki lauale saaks. Peale mõningast googeldamist otsustasime laupäeval Oaklandisse/Piedmonti üht vene(?) poodi tšekkama minna. Internetiuuring lubas verivorsti (blood sausage). Otsustasime liikumise kasuks ning jätsime auto koju. BARTi oodates hakkas silma, et kuidagi imelikult palju jõuluvanasid oli platvormil ja igas peatuses tuli neid aina juurde. Loogiline järeldus -- San Franciscos toimub kindlasti mingi jõuluvanade üritus või paraad vms. Tundus huvitav, aga jätkasime ikkagi verivorstijahiga. Kui juba, siis juba.

Leidsime eest üllatavalt laheda poekese (Euromix Delicatessen), kust Eesti stiilis verivorste küll ei leidnud, aga kus oli saada verikäkki (mis praadides jääb küll pehme ja võib ära laguda..), kohukesi! (Karums ja Dadu / Läti ja Leedu), halvaad, šefiiri šokolaadis, parankasid, kohupiima, Boržom mineraalvett, sprotte, jne. Minu jaoks oli päeva pärl muidugi kohukesed, ülejäänud oli lihtsalt lisaboonus. Homseks on paigas juba plaan minna kohukeste varu täiendama. Palju ei raatsi korraga osta ka nagu, hind nii veidi krõbeda võitu - $1.09 / tk. Umbes 2-3 korda kallim kui Eestis?

Tituleerisin selle poe vene poeks, sest lõviosa kaubast paistis olevat venekeelse kirjaga ja üks nurk oli pühendatud hohloma stiilis nõudele.

Peale poodlemist suundusime lähedal asuvale Mountain View surnuaiale jalutama. Tegu 19. sajandi keskel asutatud park stiilis surnuaiaga, kuhu on maetud paljud kunagised kuulsamad nimed. Surnuaia arhitektuur ning laiad jalgrajad on muutnud surnuaia üheks kohalike seas levinud jalutamiskohaks. Kuigi olin kuulnud, et seal võib metsikuid kalkuneid kohata, ei sattunud meie teele küll ükski. Kolleegi sõnul luges ta ühel jalutuskäigul kokku üle 20 kalkuni. Meie skooriks jäi zero.

Laupäev linna peal

Laupäeval toimus San Francisco Läti majas Balti jõuluturg, kuhu mul siis oli ka tõsine plaan minna. Mitte siis sotsialiseeruma, vaid uurima, kas ehk müüakse leiba või verivorsti. Verivorsti koha pealt teadsin, et see peaks üsna ime olema, kui seda peaks saada olema. See tähendaks, et keegi kodus tegi ja raatsib neid ka müüa. Leiba aga millegipärast lootsin, et ehk on saada. Ei olnud kumbagi. Saada oli käsitööd, küpsiseid ja kommi-shokolaadi. Ja no mingi kohvikulett oli ka, kus mingit kooki ja pirukat sai osta ja koha peal süüa, sellest vist ka see rahvamass, mis seal niisama hängis ja mul ees oli. Tegin tiiru peale, ostsin ühe suure Kalevi jõulushokolaadi, mis maksis tubli $14, ja tegin minekut.

Kuna ma juba San Franciscosse olin sõitnud, siis võtsin veel plaani Hiinalinnast suveniiripoest õepojale paar suveniiri osta. Tal oli peale kevadist reisi kodus suveniiridest puudus tulnud ja oli endale ostetud kitarr-pudeliavaja-võtmehoidja ka ära andnud ning minu ülesandeks sai siis vaadata, kas ma saan talle uue osta. 

Peab ütlema, et täitsa mõnus oli hilisel pärastlõunal linna peal jalutada. Meeldivalt vähe inimesi, sai rahus jõulukaunistusi nautida. Kodus siis maiustasime Kalevi shokolaadiga ning analüüsisin, kas siis on midagi nii erilist, et peaks taga igatsema või midagi. Otsustasin, et on umbes sama mekiga nagu Ritteri shokolaad, nii et ei, Kalevi shokolaad ei ole minu jaoks asendamatu.