Pildikesi poereisist Emeryville'i

Täna oli superilus ilm, täiesti suvine. Meil ei olnud päevaks mingeid konkreetseid plaane, aga mul oli ähmane mõte, et võiks minna Emeryville'i poodidesse sukkpükse jahtima. Kuigi plaanisime sinna autoga sõita, siis õue sooja päikese kätte astudes otsustasime hoopis jalutada. Lihtsalt nii mõnusalt kuum päike oli täna. Emeryville pole just kiviga visata, aga konti otseselt ei murra ka. Edasi-tagasi käisime kokku umbes 6,6 miili / 10.6 km. Umbes nagu Tallinna kesklinnast loomaaeda ja tagasi käia. Päris kaua aega on sellest, kui me Emeryville'is jala oleme käinud. Kunagi sai selliseid pikki jalutuskäike päris tihti tehtud. Igatahes täiesti trenni eest. Ja mingisugused sukad said ka ostetud. 

Pühendusega herzile ;)

Off the Grid food trucks.
Tagasiteel kodu poole ületasime raudteed ning avastasime parkimisplatsil
toitu pakkuvad autod. Olime just Mehhiko söögikohas lõunatanud
(Pacific Mahi Mahi nämm), muidu oleks ehk midagi sealt mekkinud.

Malcolm algkooli aiale on kinnitatud umbes 20 maalingut, mis
kujutavad Lõuna-Berkeley's elanud inimeste lugusid.

Matk Sonomas, Sugarloaf mäeseljaku pargis

Täna siis toimus esimene matk matkaklubiga, millega juba septembris liitusin. Küll said matkad tühistatud uduvihma tõttu, küll sellepärast, et liiga vähe minejaid oleks olnud. Selle aasta esimese matka tegime Sonoma maakonnas asuvas Sugarloaf Ridge pargis. Sugarloaf mäeseljak on osa Mayacamas mäeahelikust ja seal asub 832 m kõrgune Kiilas mägi (Bald Mountain), mida siis oma matkagrupiga vallutama asusime. See park oli üks esimesi, mis 2011. a. eelarvekärbete tõttu suleti. Avati see uuesti 2012. aastal MTÜ poolt, kes suuresti annetuste, pargi parkimistasude ja vabatahtlike najal seda praegu opereerib.

Kuna pidime pargi parkimisplatsil kl 10:15 kohtuma, siis pidin ärkama pühapäeva kohta harjumatult vara ning haigutasin kogu sõidu vältel. Sõit parki võttis ca 1,5 tundi ning enne parkimisplatsi tuli ka tasuda pargitasu $8 auto kohta. Pargi poole sõites jälitas meid päris pikalt udu, kuid kuna park on mäeseljakul, siis seal tervitas meid ilus päikseline ilm. Bald mäetipu poole matkates sattusime siin ja seal vaadetele alla orgu ja kaugemale - kaetud uduga.  

Algul rühkisime muudkui ülesmäge. Vaja oli ju mäetippu jõuda, kus oli plaanis oma kaasa võetud lõunasnäkki nautida ning jalga puhata. Päike on siin alati päris "kuri", nii et nokamüts, päikeseprillid ja päikesekaitsekreem olid must have. Mul puudus päikesekaitsekreem, pole tükemat aega nii pikalt päikese käes matkanud, kuid õnneks oli grupis paremini varustatud ja lahkeid isikuid.

Lõunapaus mäetipus.
Kiilas mäetipp tõepoolest - ei midagi peale üksiku pingi ja ulguva tuule.
Pildilt puudub punane seljakott, st. mina.

Peale lõunapausi jätkus teekond allamäge. Tee alla oli tihti päris järsk ning keeruline, sest teel olevate lahtiste väikeste kivide otsas oli väga lihtne libiseda. Ehk siis parem on käia ülesmäge kui teatud tingimustel allamäge. Rada kokkuvõttes oli raskemapoolne, eks ta on ka klassifitseeritud kui "moderate-strenuous", aga park ise ja vaated olid seda vaeva igati väärt. Lahe oli Sugarloaf Ridge pargis ka leida samasuguseid "peaaegu inimpea suuruseid" käbisid, mida esmakordselt nägin Mt. Diablo pargis. 

Matk kokku oli ca 6.6 mi / 10.6 km. Kiila mäe ring (Bald Mountain loop) võttis meil ca 3,5 tundi, sinna sisse jäi pikk lõunapaus mäetipus ning aeglasemate liikmete järele ootamine. 

Enne koju sõitmist tegime veel kõrvalepõike Sonoma linna, kus maiustasime külmutatud
jogurtiga (frozen yoghurt) ning tegime tiiru ümber linnaväljaku.
Ehk siis me olime liiga väsinud, et jogurti asemel veini degusteerima minna
(olime ju ikkagi veinimaakonnas).

Muuseumipäev - Legion of Honor

Paistab, et mu muuseumis käimise skoor vaikselt paraneb. Ma olen siin kandis üsna vähe muuseume külastanud, skoor kokku umbes viis. Oakland Museum of California (2x), California Academy of Sciences, Cable car muuseum, Boudin pagaritöökoja muuseum ja nüüd siis Legion of Honor. 

Legion of Honor on nn. kaunite kunstide muuseum, mille väljapanekud koosnevad enamasti Euroopa vanema perioodi maalidest, skulptuuridest, mööblist ja dekoratiivsetest esemetest. Muuseum ise asub Lands End pargis. Käisime küljeluuga eelmisel aastal seal rannikuäärsel matkarajal, aga muuseumisse sisse ei põiganud. Nüüd, Heidiga, sai ka see osa pargist avastatud. 

Muuseumisse sõitsime bussiga nr 38, maha Geary ja 33nda tänava ristil ning jalutasime ca 10 minutit muuseumini. Lands End on super ilus park, ainult et seal on golfiväljakud, mis mulle isiklikult tunduvad kuidagi eramaana, kuhu on keelatud minna, kui sa just golfiväljaku klient ei ole, aga ma ei usu, et keegi otseselt neid radu pidi keelab käimast.

See muuseumikülastus oli hea võimalus oma igapäevased kohustused korraks unustada ja eelmisest päevast tänasesse edasi kandunud stressi maandada (koju jõudes läksid närvid muidugi krussi tagasi).

Muuseumihoone on Pariisis asuva samanimelise ehitise (Legion of Honor palee) väiksemamõõduline koopia. Ma ei tea, mis teema siin selle kopeerimisega on, aga vahet pole, see hoone on sellegipoolest väga lahe.

Sissepääs täiskasvanule on $10. Olime seda valmis ka maksma, kuni meilt küsiti, kas tulime sinna bussiga. Bussipileti ette näitamisel saab muuseumipileti $2 soodsamalt (bussipilet maksab sinna kanti). Me tõesti sõitsime sinna bussiga, kuid meil ei olnud bussipiletit küll ette näidata, sest me mõlemad kasutame Clipper kaarti (Bay Area ühistranspordivahendites üleüldiselt aktsepteeritud plastikkaart, kust raha sõites maha läheb). Õnneks piisas ka Clipperi ette näitamisest, nii et maksime sissepääsu eest $8. Nice :).

Sammaste keskel siseõues asus Auguste Rodin'i "Mõtleja".

Auguste Rodin'i skulptuur "Kolm varju".
Muuseumis on tervelt üks galerii pühendatud ainult Rodin'i skulptuuridele.

Muuseumiga saab tutvuda läbi kahe korruse. Ülemisel asub enamus põhikollektsioonist ning peale sellega tutvumist läksime alumisel korrusel asuvasse kohvikusse lõunapausi pidama. Kohvikus pakutav toiduvalik on väike, aga see-eest huvitav. See "huvitav" on arvatavasti ka põhjus, miks toit hinnaklassilt kallis oli, no ikka üllatavalt kallis. Kuigi nimetatud kohvikuks, oleks hinnaklassilt sobinud restoraniks. Võileivad ja salatid maksid $14-$15, kindlasti väga head, aga mul ei olnud sellist väljaminekut väikseseks lõunanäksiks plaanitud. Ma isegi mõtlesin, et oleks võinud ju oma võileiva kaasa võtta ning lihtsalt tee sealt osta. Lõunana läks aga hoopis kirja suur tükk shokolaadikooki ja piparmünditee ($11).

Peale muuseumi vaatasime veidi veel muuseumi ümbruses ringi ning jalutasime pargist välja, tuldust vastupidises suunas, et sealt poolt sõitva nr 1 bussiga tagasi San Francisco all-linna sõita. Teekonna peale jäid meeldejääv holokausti mälestusmärk, mitteametlik rajake puude keskel ning mosaiiktrepp.

Tegu pole muuseumi väljapaneku osaga, vaid holokausti mälestusmärgiga.
Kurb, aga tabav. 

Sattusime mitteametlikule rajale, mida uudishimulikult avastama läksime.
Sattusime lõpuks ranniku ääres looklevale ametlikule rajale,
mida mööda pargist ka lahkusime.

Lincoln pargi 100 aasta vanused astmed saavad uue näo.

Marjad ja viljad

Laupäevasel jalutuskäigul märkasin ühe puu otsas eriti suuri vilju,
pole selliseid jõmakaid enne puu otas näinud.
Googeldamine kinnitas mu kahtlusi, et tegu on greibipuuga.

Lõunasöök ehk uue hooga jälle tervislikumaks.
Detsember oli laisk kuu, kus trenni eriti ei viitsinud teha ning sai rohkem magusat
manustatud kui muidu, nii et nüüd on vaja sellest laisast mustrist lahti murda.
Ei saa öelda, et tegu oleks mingi uue aasta lubadusega, sest ma püstitan
endale eesmärke aastaringselt, selleks ei pea aastavahetus olema,
aga eks uue aasta algus on hea aeg neid eesmärke üle vaadata ning kohendada.

Matk Presidios

Esmaspäeval tegin koos norrakast sõbra Heidiga eksprompt matka Presidio parki. Algul mõtlesin, et ju jääme jälle kodu ligidale ja väisame mööda ülikooli radasid (fire trails), aga pühapäeva õhtul otsustasime Presidio kasuks. Sellest oli meil juba paar kuud tagasi juttu, aga plaani on jäänud võtmata. Kuna Heidi sõidab jaanuari lõpus tagasi Norrasse, siis ega meil rohkem sellist võimalust ei tule ka.

Presidio on San Franciscos asuv ala/park, kus ajalooliselt (üle 200 aasta) asus militaarbaas ning mille majad ja punkrid on praegu sealse kultuuripärandi osa. Presidiosse sõitsime San Francisco all-linnast/finantspiirkonnast sinna sõitva tasuta bussiga (PresidioGo Shuttle). Bussi lõpp-punktis, Transit Center'is, saab endale haarata Presidio ajalehe, kus on kõik vajalikud kaardid olemas.

Matkasime kokku umbes 5,5 mi / 8,9 km: Lovers' Lane - Mountain Lake Trail - Inspiration Point Overlook - Bay Area Ridge Trail - National Cemetery Overlook - Bay Area Ridge Trail - Immigrant Point Overlook - California Coastal Trail - Baker Beach - Batteries to Bluffs Trail

Lovers' Lane raja kõrval puude keskel asub  kunstipärane looklev Wood Lane.

Mountain Lake Trail

Inspiration Point Overlook - paistavad Angel Island, Alcatraz ja Fine Arts Palace katus.

30 tuhat valget hauakivi. Sõdurite viimane puhkepaik.
Pidi kummitama...

Peale lõunapausi Immigrant Point vaateplatsi pingil (suurepärane koht kaasa võetud võileiba nautida, päikesepaisteline ning vaatega ookeanile) suundusime Bakeri randa. Bakeri rannas ja Batteries to Bluffs rajal olen ma enne ka käinud, seega sealt edasi oli tee mulle juba tuttav. California Coastal raja äärde jäävad kaks randa - Baker ja Marshall -, mõlemast avaneb hea vaade Golden Gate sillale. Selle vaate võib ära tunda ka postkaartidelt.

Bakeri rannast lahkusime mööda liivaredelit. Asub see ranna põhjapoolses otsas. Eelnevalt on ka lihtsamaid võimalusi rannast lahkuda, aga see liivaredel oli meile hea katsumus. Tegemist päris järsu ülesmäge minekuga liivasel pinnal. Üles jõudes suundusime edasi Batteries to Bluffs rajale, mis algab kohe sealt lähedalt. Tegemist on enamjaolt astmetest koosnevast rannikuäärse rajaga (alla-üles), mis on küll lühike, aga see-eest järsk.

Kodukontor

Tänasest kehtib mul uus töökorraldus - osa tunde teen kontoris, osa kodus, olenevalt töö iseloomust. Olen sellega ülimalt rahul, kuigi ma ei tea, miks ma mõtlesin, et kodust töötamine on lihtne. Tean küll, et peaks tööle hakkama - olen kalendrisse 5 tundi tööd planeerinud ja see tuleb kindlasti ka ära teha -, aga küll on vaja pesu pesta, küll kardinaid üles riputada, küll isiklikke to-do-liste koostada jne. Nagu kiuste on motivatsioon toimetada neid toimetusi, mida nädalavahetusel küll teha ei viitsinud. Igatahes, aeg tööle hakata - 1-2-3-alusta.

Tunnistan, et olen elus paar korda ka nii mõtelnud...
Sest mina olen samal ajal pidanud kontoris laua taga
terve päeva istuma ja tund tunni järel panustama.
Kadedus, mis muud..